Veebruaris 2010 Londonis toimunud kõrgetasemelise kohtumise eel avaldasid need organisatsioonid raporti „Quick Impact, Quick Collapse: The Dangers of Militarized Aid in Afghanistan“, milles väidavad, et militariseeritud abi ei ole olnud tulemuslik ning et selle jätkamine võib viia hoopiski olukorra halvenemiseni.

Abiorganisatsioonid väidavad, et militaarsteemade ületähtsustamine ja liiga vähene tähelepanu tõelise arengu ja hea valitsemise toetamisele süvendab veelgi probleeme nagu vaesus, tööpuudus, korruptsioon ja nõrk valitsus. See kõik aga omakorda süvendab konflikti. Afganistani jätkusuutliku arengu ja rahu tagamiseks peab tähelepanu pöörama just nende küsimuste lahendamisele.

Soovitused:

• Toetada rohkem edukaid programme nagu kogukonna põhine haridus. Tagada, et need programmid oleksid sõltumatud rahvusvahelistest ülesehitusmeeskondadest (PRTs – Provincial Reconstruction Teams) ja ei oleks rahastatud militaarvahenditest.
• Luua ja viia ellu kava, millega PRT-de poolt antav ja muu militariseeritud abi järk-järgult kaotatakse. Samal ajal peaks kindlasti suurendama rahvuslike ja rahvusvaheliste kodanikuühenduste võimekust ning rahastust.
• Suurendada kohalike organisatsioonide suutlikkust kujundada ja ellu viia arenguprojekte.
• Tagada abi õiglane jaotus üle kogu riigi, tuginedes nii arengu- kui ka huminataarvajaduste hindamisele kui ka Afganistani riiklikute arengukavale.
• Parandada kohalike omavalitsuste võimekust, asjakohasust ning läbipaistvust. Afgaanid tahavad, et valitsus tagaks neile põhiteenused ja õigusriigi, kuid need süsteemid on kohanike omavalitsuste tasandil nõrgad ja mitte-tõhusad.
• Aidata ÜRO-l võtta suurem roll abi andmisel ja koordineerimisel, eelkõige väheste ressurssidega provintsides ja piirkondades. ÜRO peab ka parandama ka oma abi koordineerimist, erapooletuse säilitamist, arengukoostöö tõhusust, aruandekohustusest kinnipidamist ja läbipaistvust.

^{* ActionAid, Afghanaid, Care Afghanistan, Christian Aid,  Concern Worldwide, Norwegian Refugee Council, Oxfam International, Trocaire}


Allikas: Oxfam International, 11. veebruar 2010