Selline veepuudus ja sanitaartingimuste puudumine pole arengumaade vaeste kogukondade jaoks pelgalt ebamugavuse küsimus. See põhjustab tõsiseid probleeme. Näiteks kogu aeg kannatavad ligi pooled arengumaade elanikest saastatud vee ja ebapiisavate sanitaartingimustega seotud haiguste käes. Muude vaeguste kõrval on tõsiseks ohuks kõhulahtisusega seotud haigused. Arvatakse, et 88% kõhulahtisuse juhtumitest on seotud saastatudvee, puuduliku hügieeni ja sanitaartingimustega ning et need viivad hauda umbes 1,5 miljonit inimest aastas, valdavalt väikelapsi (4000 last päevas!). Kuna kõhulahtisus on otseselt seotud ka alatoitumisega, sureb seetõttu lapsi rohkemgi.

Veepuudus ja sanitaartingimuste puudumine avaldab inimeste elukvaliteedile ka kaudsemat mõju. Miljonid naised ja lapsed peavad vee kogumise eesmärgil kulutama suure osa päevast pikkade vahemaade läbimiseks. Rääkimata raskete anumate kandmisega seonduvatest terviseprobleemidest ja sellest, et isegi siis ei pruugi kogutud vesi puhas olla, on see tohutu ajakulu, mis süvendab vaesust – lapsed ei saa minna kooli ja õppida (vt ka ptk 1.3.3), naised teha muid toimetusi, nagu sissetuleku teenimine, laste eest hoolitsemine või lihtsalt puhkamine. Näiteks on välja arvutatud, et Sahara-taguses Aafrikas kulutatakse igal aastal vee kogumiseks 40 miljardit töötundi, mis vastab terve Prantsusmaa tööjõu töötundide arvule62. Selline vee kogumise ajakulu on iseloomulikum maapiirkondade elanikele, kuid probleeme on ka linnades, kus tuleb seista veejärjekordades, ja on hinnatud, et vaesed inimesed Jakarta, Manila või Nairobi slummides maksavad ühe veeühiku eest 5–10 korda rohkem kui inimesed Londonis või New Yorgis.

Sanitaartingimuste puudumine ja veepuudus seostub ka väärikuse ning turvalisuse küsimustega ning taas kord tunnevad mõju eelkõige naised ja tüdrukud. Siin mängivad rolli kultuurilised normid ja vastupidiselt meestele ei saa naised näiteks riskida sellega, et neid avalikus kohas urineerimas või roojamas nähakse. Nii peavad miljonid naised sageli tõusma enne koidikut või ootama ööpimeduseni. See aga tekitab uusi terviseprobleeme ja öösel väljas käimine tähendab ka (seksuaalsete) rünnakute ohtu. Pesemisvõimaluste puudumine põhjustab häbi ja alaväärsustunnet. Paljudes arengumaade koolides puuduvad käimlad ja sellel on otsene mõju laste, eriti teismeliste tüdrukute haridusele – sageli jäävad (või vanemad jätavad) tüdrukud turvalisuse ja privaatsuse kaalutlustel koju, kui neil puudub koolis võimalus poistest eraldi tualetis käia. Uuringud ongi näidanud, et Sahara-taguses Aafrikas langevad rohkem kui pooled tüdrukud koolist välja tualettidele, hügieenisidemetele ja veele juurdepääsu puudumise tõttu.