Demokraatia ja inimõigused

Inimõigused on igale inimesele kuuluvad võõrandamatud kaasasündinud põhiõigused, mis põhinevad inimväärikusel. Kuna need on võõrandamatud ei saa neid kelleltki ära võtta, samas võib neid teatud juhtudel piirata.

Inimõigusi saab teistest õigustest eristada kolme põhilise aspekti kaudu:

1. Inimõigused on kõigil inimestel, olenemata sellest kus nad parajasti viibivad või millist kodakondsust omavad;
2. Inimõigused on kõigil inimestel võrdselt;
3. Inimõigused on kogu maailma vastu ja mitte üksnes konkreetse inimese või valitsuse vastu.

Inimõigusi saab jagada poliitilisteks ja kodanikuõigusteks ning majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks õigusteks. Esimene grupp on saanud üldsuselt laiema kajastuse ning on seetõttu ka rohkem tuntud. Selle grupi inimõigused hõlmavad nii õigust elule, õigust vabadusele ja sõnavabadusele, õigust eraelu puutumatusele jne. Teise kategooria õigused on abstraktsemad hõlmates näiteks õigust tööle, õigust tervisele, õigust haridusele jne.

Rahvusvahelisel tasandil on inimõigused kaitstud mitmete instrumentide kaudu. Kesksed ja olulisemad neist on: Inimõiguste ülddeklaratsioon (UDHR), Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (ICCPR) ning Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (ICESCR). Kõik need on ÜRO poolt loodud vahendid, mis on kohalduvad kogu maailmas.

Euroopa regioonis reguleerib inimõigusi lisaks ÜRO instrumentidele eeskätt Euroopa Nõukogu poolt koostatud Euroopa inimõiguste konventsioon. Selles tekstis väljatoodud õiguste rikkumine võidakse viia Euroopa Inimõiguste Kohtu ette. See on olnud Euroopas pikka aega ainuke akt, mis on antud valdkonnas loodud. Pärast Euroopa Liidu Lissaboni lepingu ja sellele lisatud Põhiõiguste harta vastu võtmist on Euroopas nüüd üks sarnane dokument lisaks, kuigi see kehtib üksnes Euroopa Liidu mõjusfääris.

Arengukoostöö mõiste alla tavaliselt koheselt inimõigusi ei paigutata. Samas saab inimõigusi siiski teatud juhtudel vaadelda ühe arengukoostöö positiivse faktorina. Esiteks on arengukoostöö eesmärk edendada eelkõige sotsiaal-majanduslikke suundi, mis on tihedalt seotud ka inimõigustega. Seega ühe valdkonna positiivsed mõjud kanduvad üle ka teisele. Teiseks kõik riigid ja organisatsioonid, kes oma toetust arengukoostöö valdkonnas pakuvad, võivad nõuda ja viimase kümnendi jooksul tõusva trendina ka järjekindlalt nõuavad arenguabi eeltingimusena täiendusi ja/või uute resolutsioonide kohaldamist inimõiguste olukorra parandamiseks.

Üks Eesti arengukoostöö eesmärke on toetada demokraatlikel väärtustel põhineva ühiskonna arengut ning heade valitsemistavade järgimist. Georgiaga on jagatud seadusloome arendamise kogemust ja aidatud üles ehitada demokraatlikke institutsioone, Georgia parlamendi ametnikele on tutvustatud Riigikogu praktilise töö kogemust ja kingitud stenosüsteem, mis aitab saada istungite kõnedest ja infovahetusest hõlpsama kirjaliku ülevaate. Ukraina riigiametnikele on korraldatud eri seminare (WTO, sertifitseerimine, veterinaaria, erastamine, rahandus ja pangandus, integratsioon ja keelepoliitika jms). Alates 2006. aastast on tutvustatud Eesti kogemust Euroopa Liidu ja transatlantilise integratsiooni alal. 2005. ja 2006. aastal toetas Eesti Moldova eurointegratsiooni – koostöös Ühendkuningriigi saatkonnaga Chişinăus korraldati Moldovas koolitusi seoses Moldova õigusaktide ühtlustamisega Euroopa Liidu õigusaktidega. Moldovas on toetatud ka ülikoolide kaasamist siirdeuuringutesse, avalik-õigusliku
televisiooni reformi ning koostöös Ungari välisministeeriumiga korraldatud praktikat Moldova ombudsmani institutsiooni ametnikele. Afganistanisoleme 2008. aastal toetanud rahvaloenduse teostamist ning 2009. aastal kohalike provintsijuhtide ja presidendi valimiste korraldamist.


Allikas: Inimõiguste Keskus ja "Maailmaparandaja teejuht" (2010)