Finantsportaal 24/7 Wall St järjestas suhtelise vaesuse määra põhjal kümme vaeseimat riiki maailmas. Tabeli aluseks olev Maailmapanga statistika sisaldas andmeid 112 arengumaa kohta.

Maailma vaeste TOP (sulgudes suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal rahvastikust)
1. Haiti (77 protsenti)
2. Ekvatoriaal-Guinea (76,8 protsenti)
3. Zimbabwe (72 protsenti)
4. Kongo DV (71,3 protsenti)
5. Svaasimaa (69,2 protsenti)
6. Eritrea (69 protsenti)
7. Madagaskar (68,7 protsenti)
8. Burundi (66,9 protsenti)
9. Sierra Leone (66,4 protsenti)
10. São Tomé ja Príncipe (66,2 protsenti)


Autor: Kaur Paves
E24.ee, 15. september 2012

Kirjutasime eile Elevandiluurannikult ja Guineast pärit varjupaigataotlejatest, kes väidavad, et neile ei anta sotsiaalabi ega keeleõpet, ja kes kogevad Eestis eelarvamuslikku suhtumist.

Võõramaalaste integratsioon ühiskonda sõltub suuresti sellest, kas nad räägivad kohalikku keelt. Sellepärast on paljud Euroopa riigid nüüdseks keeleõppe varjupaigataotlejate vastuvõtukeskustes kohustuslikuks muutnud. Seda tuleb alustada kohe, kui riiki saabutakse, et selleks ajaks, kui keskusest lahkutakse, räägiks enamik neist juba natuke selle riigi keelt. Vastuvõtukeskused aga annavad neile toitu ja haridust.

Teie kirjeldatud põgenike lood on väga usutavad ja tüüpilised. Nendes riikides on praegu väga tõsine olukord. Lääne valitsused peaksid sellistel juhtudel asüüli andma. Seda kohustab ka sellekohane ÜRO protokoll, mille järgi peab inimesele asüüli andma, kui teda kiusatakse oma riigis taga rassi, usu, soo või poliitilise kuuluvuse tõttu. Ja kui ta saab asüüli, peab tal olema samasugune õigus töötada, elada ja saada samad sotsiaalsed garantiid, mida saavad kohalikud.

Lääneriigid on hakanud viimasel ajal Aafrikast tulevate põgenike ees uksi sulgema. Mis te sellest arvate?

Jah, viisatasud on tõstetud väga kõrgeks ja nende saamine on tehtud väga raskeks. Teiseks karmistatakse Euroopa Liidu reegleid, et migrante mitte sisse lubada. Migrandid, enamik neist, põgenevad oma maalt, sest nad tahavad uues riigis paremat tulevikku. Nad on majanduspõgenikud. Riikides nagu Holland vajatakse neid, et teha madala astme töid. Nad pühivad tänavaid, puhastavad tualette, teevad töid, mida hollandlased teha ei taha. Aga kui keegi on tõeline põgenik, siis see on teine asi – kui ta otsib varjupaika.

Riigina tuleb neid kahte varianti eristada: mis on selle inimese tuleku tõeline põhjus? Aga minu arvamus on, et iga aafriklane, kes satub Eestisse, peab olema tõeline põgenik, kelle elu on ohus. Sest esiteks, nad ei tunne seda riiki, nad ei ole tingimata valinud Eestit oma sihtmärgiks ja kindlasti ei saanud neil olla mingeid püüdlusi siin töötada. Siin on neil raske hakkama saada, nad ei räägi riigikeelt ja on veel ka väga külm! Seega Eesti ei ole nüüd küll riik, kuhu vooriks majanduspõgenikke.

Pagulased väidavad, et Eesti linnades neid diskrimineeritakse ja öeldakse, et mingu tagasi oma maale.

Riigid peavad rahvast harima. Kas või looma koolidesse programme. See pagulane, kellest te kirjutasite, võiks juhul, kui ta on eesti keelt õppinud, külastada algkoole, kus lapsed pole kunagi musta inimest näinud. Las ta räägib inimestele, kuidas nad Aafrikas elavad ja miks nad pidid tulema siia, tundmatusse riiki. Nii saaksid lapsed, kes on järgmine põlvkond, aru, et väljaspool Eestit, Venemaad ja Soomet on teine maailm. Hoopis teine kontinent. Ja et see ei ole tolle mehe süü, et ta pidi sellest riigist põgenema.

Kuidas staatust ootavad inimesed muidu Euroopa riikides elavad?

Nad saavad eluaseme ja samad sotsiaalsed garantiid kui selle riigi töötud inimesed. Teisisõnu miinimumtoetused. Nende eest hoolitsetakse hästi. Aga seni kui nende staatus pole määratud, on neil keelatud töötada. Ka seda tuleks minu arvates muuta, sest inimestel oleks palju parem integreeruda, kui neil lubataks kohe tööle hakata. Nüüd riigid küll püüavad neid protseduure kiiremini teha.

Meil öeldakse varjupaigataotlejatele siiski enamasti ära, rahvusvaheline kaitse antakse väga vähestele.

ÜRO pagulasi puudutavas konventsioonis on kirjas, et kui inimene, kes otsib varjupaika, ei saa tõendada ohtu, mille eest ta põgeneb – mis on enamasti nii, sest kuidas sa saad seda tõendada –, siis vastuvõttev riik peab konventsiooni järgi teda uskuma ja andma positiivse vastuse. Asüülitaotlejal ei ole tõendamise kohustust.

Staatuse määramine ongi väga keeruline. Selleks on vaja intervjueerimiskogemusega inimesi ja teadmisi poliitilisest olukorrast riikides, kust nad tulevad.

Sellel on ka taustalugu, miks Aafrika olukord on nii halb – koloniseerimine ja kõik, mis on sellele järgnenud. Nüüd, kui nad tulevad Euroopasse, on see probleem.

Pean tõdema, et Aafrika ajalugu on olnud raske, aga selle on põhjustanud peamiselt kolonisaatorid. Nüüd nad jätkavad Aafrika ja tema loodusressursside ekspluateerimist.

Toon näiteks kohvi, mida me Ugandas kasvatame. Meil on suurepärane kliima, me oleme ühed maailma suuremad kõrgekvaliteedilise kohvi tootjad. Aga meie talupojad saavad kilo eest vaid ühe dollari. Kui ma lähen Euroopas poodi, pean maksma sama kõrgekvaliteedilise kohvi eest 12 eurot. Talupoegadele makstavad hinnad määrab rahvusvaheline turg, peamiselt lääneriigid, mitte meie. Meilt röövitakse endiselt meie loodusressursid. Siin valitseb endiselt ebaõiglus, sest me ei saa läänega vabalt kaubelda. Mida meie Ugandas ja paljudes teistes Aafrika riikides tahame, on see, et lisaväärtuse tootmine, kohviubade röstimine, jahvatamine ja pakendamine peaks toimuma Aafrikas. Selleks on meil vaja investeeringut, meil ei ole selleks tehnoloogiat. Meie, Aafrika riigid tahame kaubandust, mitte abi.

On tehtud ka õiglase kaubanduse ehk fair trade’i organisatsioone, aga need on väga väikesed.

Jah, see on köömes. Toon veel näiteks Euroopa piimatootmise. Iga EL-i lehm saab päevas kaks eurot toetust. Seda on rohkem, kui on keskmisel Aafrika perel elamiseks päevas. Turg on nii moonutatud. Kui Euroopa lehmade toetamist ei oleks, siis meie Ugandas suudaksime toota värsket piima, lennutada selle Euroopasse ja müüa odavamalt kui Euroopa talupoeg.
Maailma Kaubandusorganisatsioon on välja arvutanud, et üle maailma antakse subsiidiume 350 miljardit dollarit aastas. Arenguabi kõigile maailma vaestele riikidele on seevastu vaid 52 miljardit aastas. Niisiis on toetused peaaegu seitse korda suuremad kui arenguabi. Hoidke oma arenguabi endale, me ei vajaks seda, kui te vähendaks oma subsiidiume.

Kes Ta on?

Mirjam Blaak
hollandlasest ugandalane


Hollandis sündinud, ent naturalisatsiga Uganda kodakondsuse saanud Mirjam Blaak on pool elu elanud Aafrikas Kenyas ja nüüd Ugandas.

Hariduselt jurist

Abielus ugandalasega

Praegu peab Uganda suursaadiku ametit Beneluxi maades. Veel on ta aastaid olnud aktiivne Uganda poliitika- ja ühiskonnategelane ning inimõiguste, pagulaste ja kodusõjaohvrite eest seisja.

Enne seda on ta kaua töötanud ÜRO Aafrika pagulaste komisjoni juures ja teinud Aafrika põgenikega tuhandeid intervjuusid.


Autor: Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht, 14. september 2012

Ka sama artikli netikommentaaridest vaatas vastu palju rassistlikke seisukohti.

See vestlusring ajendas meid tutvustama uuringut, mille korraldasid tänavu justiitsministeeriumi ettepanekul Tartu ülikooli sotsioloogia magistrandid. Uurisime, kuidas tunnevad end Tallinna ja Tartu ülikoolides õppivad, teadustööd tegevad või õpetavad teise nahavärviga inimesed. Uuringus osales 12 välismaalast, kes olid pärit peamiselt Hiinast ja Indiast, kuid ka pakistanlane, keenialane ja kamerunlane. Tegime kõigiga neist pika intervjuu, milles küsisime nende Eestisse tuleku lugu, esmamuljeid ja kogemusi eesti inimestega. Kui netikommentaaride põhjal võib tekkida mulje, et eestlased suhtuvad teise nahavärviga inimestesse väga sallimatult, siis meie uuringust nii kurba muljet ei jäänud.

Eestlased võõrastavad

Intervjueeritavate esmamuljed kohalikest olid erinevad, leidus nii väga positiivseid kui ka segadust tekitavaid. Osale tundusid kõik inimesed väga viisakad ja sõbralikud, teised ei mõistnud alguses kohalike käitumist. Positiivsete esmakogemuste põhjal eeldas üks osaleja, et eestlastega on väga lihtne sõbraks saada, kuid hiljem selgus, et nii see siiski ei ole. Vastanute sõnul võõrastavad eestlased endast erinevaid inimesi.

„Eesti kultuur on hea siis, kui sa tahad vaikselt elada. Tule siia ja mitte keegi ei sega sind. Sa elad, käid kontoris, tuled tagasi ja sööd, magad. Mitte keegi ei sega sind. Eesti kultuur on hea, kui sa ei soovi suhelda.” (Hiina mees)

Jäi mulje, et välismaalased ootavad eestlastelt suuremat suhtlemisaktiivsust. Positiivsetest omadustest toodi eestlaste puhul esile töökus, täpsus ja ausus. Huvitav oli, et eestlaste töökusele antav hinnang sõltus vastaja päritolumaast: kui indialased imestasid, kui tõsiselt siinsed inimesed oma tööd võtavad, siis hiinlased leidsid, et eestlased võtavad tööd vabalt ja pigem naudivad elu. Ka toodi esile, et eestlased on välismaalastega oma keele suhtes väga nõudlikud ja keeleoskajad võetakse paremini omaks.

Loobuda eripärast

Kamerunist pärit osaleja väitis, et püüab mõnikord käituda nagu eestlane: olla võimalikult vähe emotsionaalne ja vähe suhelda. Üks hiina noormees leidis, et eestlaste suhtlemisviis talle kontakti loomise aja- ja energiakulukuse tõttu ei sobi, aga samast rahvusest neiu otsustas ennast sel määral muuta, et märkab endas nüüd tüüpilise hiina rahvusliku eripära nõrgenemist ja eestlastega sarnasemaks muutumist.

Seega tundub eestlastepoolse omaksvõtu jaoks olevat oluline, et välismaalane loobuks teataval määral oma kultuurilisest eripärast ja võtaks omaks kohaliku.

Ohtlikud õhtused tänavad

Kuigi üldiselt peeti eestlasi tolerantseteks, oli uuringus osalenutel ka ebameeldivaid kogemusi. Paljud mainisid, et väldivad õhtuti väljas liikumist, sest see pole turvaline: oli juhtunud, et ebakained noored olid proovinud tüli norida või füüsiliselt vägivaldseks muutunud. Sobimatute väljendite hõikamine ja keskmise sõrme näitamine oli isegi tavapärane.

Mõnedki olid kogenud, et nende teenindamisega viivitati ametiasutustes märgatavalt. Arvati, et ametnikud püüavad suhtlemist vältida, sest ei oska piisavalt inglise keelt.

Võõrad kipuvad tänaval järele vaatama ja isegi ei varja seda.

„Mul oli üks intsident, kus üks tumedate prillidega naine kõndis õhtul tänaval. Ja kui ma temast möödusin, siis ta võttis prillid eest ära ja jõllitas mind kohe hoolega.” (India mees)

Esialgu polevat selline tähelepanu olnud häiriv, kuid muutus ajapikku siiski segavaks. Mõnigi välismaalane arvas algul, et inimesed vaatavad teda, sest soovivad vestlust alustada. Kui välismaalane aga uudishimutsejaid ise kõnetas, keerati pea kiiresti ära ega soovitud rääkida.

Üks Indiast tulnud mees pani toidupoes tähele, et turvamees jälitab teda ja seisab pidevalt tema selja taga. Kuna seda ei juhtunud üks kord, vaid iga kord, kui ta kohalikku Maksimarketisse läks, siis ta loobus seal käimast. Teine samalaadne olukord oli ühes Prismas. Seekord läks mees infolauda aru pärima, miks seisavad kaks turvameest kogu tema poes viibimise aja tema selja taga, temast vaid poole meetri kaugusel. Kui see teade turvameestele edastati, siis olevat nad põhjenduseks öelnud, et see on rutiinne tegevus. Mees aga rõhutas, et tema arvates pole see ikkagi normaalne, ja tundis ennast väga ebamugavalt.

Siia jääda ei taha

Inimeste diskrimineerivat või lihtsalt ebameeldivat käitumist tõlgendasid ja põhjendasid intervjueeritavad erinevalt. Leiti, et eestlased võivad arvata, et teise kultuuritaustaga inimesed ohustavad nende kultuuri või soovivad neilt midagi ära võtta – immigrantides võidakse näha ohtu töökohtadele ja rahvuslikule identiteedile. Huvitavaks võib pidada asjaolu, mida mitmes loos esile toodi: nimelt arvati, et inimeste suhtumine välismaalasesse sõltub tolle päritolumaast. Neisse, kes on pärit tugevama majandusega riikidest, suhtuvad eestlased paremini kui nendesse, kes on pärit vaesematest riikidest.

Üks näitaja selle kohta, kas Eestit peetakse elukeskkonnana turvaliseks, on kindlasti see, kas siin aastaid töötanud või õppinud välismaalane tahab oma tulevikku Eestiga siduda või mitte. Üks intervjueeritav soovis näiteks kodumaale tagasi pöörduda, sest leidis, et siinne õhkkond on välismaalaste suhtes vaenulik ja tema lapsele mitte just kõige parem kasvukeskkond. Ta näitas Youtube’ist Kreisiraadio klippi „Neeger” ja ütles:

„Ma usun, et enamik välismaalasi, kes on siia on õppima või töötama tulnud, lahkuvad kas aasta varem või aasta hiljem, aga nad kõik lahkuvad. Keegi ei taha ennast tunda kõrvalejäetuna… Sest see asi on ikka seal olemas, et nad on teistsugused inimesed ja… Inimesed on küll sõbralikud, aga ikkagi on arenemisruumi. Hetkel ei tunne ma ennast siin koduselt. Ma ei taha, et keegi hakkab minu lapse käest uurima, miks ta on tumedanahaline.” (India mees)

Nagu näha, oli enamikul küsitletutel olnud Eestis ühel või mitmel korral ebameeldivaid kogemusi ja enamasti oli need saadud avalikus ruumis. Uuringu põhjal võib järeldada, et oma tuttavate välismaalastega on eestlased sõbralikud, võõrast aga võidakse tänaval solvata ainuüksi tema välimuse tõttu. Kuigi paljudel oli ebameeldivaid olukordi tekkinud just noortekampadega, peeti nooremaid inimesi siiski üldjoontes tolerantsemateks. Uuringust jäi kõlama, et Eesti on hea koht, kus saada haridust või teha teadustööd, kuid samal ajal soovitakse enamasti siit edasi liikuda ega seostata oma tulevikku Eestiga.

Artikkel põhineb uuringul „Salliv Eesti. Erineva nahavärviga välisõppejõudude ja -tudengite kogemused”. Uuringugruppi kuulusid: Maire Forsel, Karin Jõers-Türn, Andres Kukk, Tarmo Laaniste, Kirsika Luha, Merle Lust, Oliver Nahkur, Kadri Pelisaar, Kaarin Plaan, Kadri Raid, Birgit Rootsi ja Liis Tigane. Juhendaja oli Judit Strömpl. Kogu uuringuga saab tutvuda aadressil: http://www.ssi.ut.ee/et/teadustoo/uliopilaste-uurimistood


Autor: Maire Forsel, Tartu ülikooli sotsioloogia magistrant
Eesti Päevaleht, 12. september 2012

Maailma riigid seadsid 2000. aastal eesmärgiks, et 15 aastaga peab vaesuses ja näljas elavate inimeste arv poole võrra vähenema. Kahjuks tundub selle saavutamine tänaseks ebareaalne. Pärast 2015. aasta tähtaja täitumist on vaja uusi eesmärke ja tegevusplaane – millised peaks need aga olema? Tule kuula debatti ja ütle ka oma sõna sekka! Kogutud mõtted saadame ka  EL-i ja ÜRO-sse.

KUI PALJU ON SENISEST ARENGUABIST OLNUD KASU MAAILMA KÕIGE VAESEMETELE?
KAS JA KUIDAS SAAKS UUS RAAMISTIK MÕJUTADA MAAILMA VALITSEMISTAVASID?
MILLISED PEAKS OLEMA EESTI SUHTED ARENGUMAADEGA?
KUIDAS SAAME TULEMUSLIKULT AIDATA TAGADA INIMVÄÄRSE ELU KOGU MAAILMAS?

Debateerivad ja publiku küsimustele vastavad:

• Siim Nemvalts, Eesti tervishoiuekspert Afganistanis
• Sven Mikser, Riigikogu väliskomisjoni liige
• Mari-Helene Kaber, Humana Eesti  / AKÜ nõukogu liige

Ürituse korraldab MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud. Lisainfo: evelin@terveilm.net

Kuuleme muljeid EVS vabatahtlikku tööst Ghanas Raimo Pregelilt, meie Afganistani ekspert Maari Ross annab ülevaate, mida oleme teinud Põhja-ja Ida-Afganistani laste ja naiste toeks. Saadame teele meie uued vabatahtlikud Janika ja Karini Keeniass ja Diana Ghanasse, ning kui side meid alt ei vea, pakume skaibisooje uudiseid otse Kampalast.

Et oleks teada, palju toole kohale tuua ja mitu joogitopsi varuda, olge head ja andke märku oma tulekust  hiljemalt 28. augustiks riina.kuusik[A]mondo.org.ee. Nagu ikka on lapsed ja kaasad oodatud. Samuti on viimane hetk Keenia laste toetajatel kirju tuua.

„Sel aastal on Eesti toetatud põua ja näljahäda käes kannatavate riikide − Tšaadi, Kesk-Aafrika Vabariigi, Nigeri ja Somaalia elanikke. Samuti oleme aidanud  leevendada inimeste olukorda kriisikolletes − Süürias ja Lõuna-Sudaanis,“ märkis Paet. Välisminister lisas, et Eesti on saatnud võimalusel katastroofipiirkondadesse ka oma päästemeeskonna liikmeid, näiteks 2010. aastal maavärinas kannatanud Haitile ning üleujutustejärgsesse Pakistani.
 
Paeti sõnul on Eesti humanitaarabi osutanud alates 1998. aastast. „Eesti tegi oma esimese vabatahtliku annetuse Rahvusvahelise Punase Risti Föderatsioonile ning sellest ajast alates oleme abi andnud rohkem kui kolmekümnele riigile maailma eri paigus,“ lisas ta.
 
Samuti märkis välisminister, et Eesti on aasta-aastalt kasvatanud oma toetust nii ÜROle ja teistele rahvusvahelistele humanitaarabiorganisatsioonide kui ka Punasele Ristile. „Sel aastal on humanitaarabi osutamiseks planeeritud ligikaudu miljon eurot,“ ütles Paet.
 
Humanitaarabi on inimestevahelise universaalse solidaarsuse põhiline väljendusvorm ja moraalne kohustus. Humanitaarabi andmine, sealhulgas humanitaarabi missioonidel osalemine on Eesti välispoliitika oluline osa. Humanitaarabi eesmärk on loodus- või inimtegevusest põhjustatud katastroofide ajal või nende järel inimelude päästmine, inimeste kannatuste vähendamine ja inimväärseks eluks hädavajaliku tagamine, samuti abi, mis on mõeldud nimetatud olukordade ennetamiseks ja nendele reageerimiseks valmisoleku parandamiseks. Humanitaarabi antakse olukorras, kus kohalikud abiandjad on juba ülekoormatud, võimetud või ei soovi tegutseda. Humanitaarabi osutamisel lähtutakse abivajava riigi, territooriumi, ühenduse, režiimi, rühmituse või rahvusvahelise organisatsiooni abipalvest.
 
Selle aasta humanitaarpäeva teema on „Mina olin siin“. Infot ülemaailmse humanitaarpäeva kohta: www.un.org/en/events/humanitarianday
 

Lisainfo
Eesti humanitaarabi andjana
Eesti osalemine rahvusvahelises humanitaarpoliitikas
Eesti humanitaarabi tegevused 2012. aastal

Siinkohal pole ka midagi imestada, kuna just Londoni linn pälvis 2008. aastal Fair Trade liikumise aunimetuse, teatas reilukauppa.fi.

Praeguste andmete kohaselt süüakse olümpiamängudel ja selle järgneval paraolümpial 10 miljonit Fair Trade sertifikaati omavat banaani, mis on hangitud Kariibi mere saartelt või Lõuna-Ameerikast. Lisaks selle varuti 14 miljoni kohvitassi jagu kohvi ja 10 miljonit annust suhkrut.

Kõik need kogused on arvestatud kuue nädala peale ning rahaliselt koguneb sellest 125 000 lisaeurot, mis lähebki just Fair Trade süsteemiga liitunud arengumaade väiketalunike elujärje parandamiseks.

Fair Trade aitab arengumaade maaviljelejatel muuta on põllupidamisviisi efektiivsemaks ja võimaldada nende lastel käia koolis. Samuti annab Fair Trade süsteemiga liitumine maaviljelejatel võimaluse rajada kaeve puhta vee saamiseks ning parandab arstiabi saamise võimalusi.

Samas ei jätkunud Fair Trade liikumisel äsjalõppenud olümpiamängude korraldajatele mitte ainult kiidusõnu. Nii raporteeris rahvusvaheline Play fair kampaania ka sellest, et olümpiamängude fänninänn ja ka riided olid valmistatud ebaeetilisi töösuhteid kasutades.

Kuna suur osa eelmainitud toodangust tuli Aasiast, siis rõhutaski Play fair, et Hiina, Filipiinide ja Sri Lanka tehastes ei saa rääkida töötajate õigustest, kuna sealsed tööpäevad kestavad üle 12 tunni. Samas valmib just sealsetes tehastes lõviosa Adidase, Brooks’i ja Nike kaubamärki kandvast toodangust.

Sellegipoolest on Fair Trade toodete esmakordne kasutamine olümpiamängudel oluline samm ausa kaubanduse arendamisel.  Kariibi mere ühel saarel banaane kasvatav Moses Reneeni sõnul saavad maaviljelejad kasu nii olümpiamängude korraldajate poolt pakutud lisamüügivõimalusest kui kogu Fair Trade süsteemist.

"Olümpiamängude korraldajad andsid positiivse sõnumi kogu maailmale ja näitasid, et on võimalik teha ka äri minusuguste väikeviljelejatega,“ rääkis ta.

Allikas: Bioneer.ee, 17. august 2012

VAATA LISAINFOT SIIT

Iga päev ulatavad humanitaarabi töötajad abikäe miljonitele inimestele üle maailma. Humanitaarpäeval tunnutatakse neid inimesi, kes tihti riskivad enda eluga, et pakkuda tuge ja lootust katastroofi või sõja tõttu hätta sattunud inimestele.

Lauludiiva Beyonce kutsub kõiki sel päeval tegema ühte heategu kellegi teise jaoks. Ükski heategu ei ole liiga väike!

NETI programm otsib sobivaid kandidaate (P2/P3 tasemetel) 8-le ametikohale järgmistes valdkondades:

• planeerimine (planning)
• vaatlemine ja hindamine (monitoring and evaluation)
• kommunikatsioon (communication)
• programmid (programmes)
• partnerlused (partnerships)
• lastekaitse (child protection)
• sotsiaalpoliitika (social policy).

NETI programmi kandideerimise miinimumnõuded:

• omandatud magistrikraad või sellega võrdsustatud akadeemiline kraad kandideerimise hetkel;
• inglise ning veel ühe ÜRO ametliku keele (vene, prantsuse, hispaania, araabia, hiina) valdamine;
• valmisolek ametisse asumiseks mistahes UNICEFi kontorisse üle maailma;
• vähemalt 2-aastane asjakohane töökogemus P2 ametikohtadele kandideerides ning vähemalt 5-aastane asjakohane töökogemus P3 ametikohtadele kandideerides. Asjakohane töökogemus peaks hõlmama tööd arenguriikides ja multikultuurses keskkonnas.

Avalduste esitamise tähtaeg: 15. august 2012

Kandideerimine toimub ainult UNICEFi kodulehe vahendusel.

Avalduste esitamine: http://www.careersatunicef.org/NETI/how-to-apply.

Suursaadik Seilenthal rõhutas oma kõnes maailma kestliku arengu küsimustega tegelemise tähtsust. Kestliku arengu küsimused olid fookuses ka äsja Brasiilias lõppenud Rio+20 kohtumisel. „Rio kohtumisel oleks Eesti hinnangul nendes küsimustes olnud vaja avaldada tugevamat poliitilist pühendumist, sest säästev areng on ainus võimalus, kuidas maailmas edasi minna,“ ütles ta. Ühtlasi on Seilenthali sõnul oluline, et ÜRO arenguprogramm ja kogu ÜRO laiemalt oleks oma tegevuses eeskujuks maailma suunamisel kestliku arengu teele. „Seetõttu tuleb aktiivselt tegutseda selle nimel, et muuta kogu ÜRO süsteem tõhusamaks ja kokkuhoidlikumaks,“ lisas suursaadik.

Samas märkis Seilenthal, et Eesti hindab kõrgelt ÜRO arenguprogrammi tegevust. „Näiteks on UNDP teinud tänuväärset tööd soolise võrdõiguslikkuse edendamisel ning naiste õiguste kaitsel ja nende ühiskondliku positsiooni tähtsustamisel,“ ütles ta. Suursaadik lisas, et samuti peab Eesti oluliseks arenguprogrammi rolli õigusriigi põhimõtete kaitsmisel ja juurutamisel kogu maailmas.

Seilenthal rõhutas ka oma sõnavõtus, et arenguprogrammil tuleb jätkuvalt tegeleda haavatavate riikide ja ühiskonnagruppide vastupanuvõime suurendamisega kriisiolukordades. „Saheli piirkonnas kannatab hetkel 18 miljonit inimest nälga ja puudust ning ÜRO arenguprogramm koos teiste arengukoostöö ja humanitaarabi organisatsioonidega peaks astuma jõulisemaid samme inimeste kannatuste leevendamiseks,“ märkis ta.

Samuti kinnitas suursaadik, et Eesti on jätkuvalt valmis toetama ÜRO arenguprogrammi tegevusi. „Oleme arenguprogrammi toetanud alates 2000. aastast  ja peame oma panuse andmist jätkuvalt oluliseks,“ ütles ta.


Sõnavõtu täistekst

Avaldusi ÜROsse tööle kandideerimiseks saab esitada kuni 12. septembrini 2012. Pärast avalduste läbivaatamist kutsutakse sobivad kandidaadid eksamile ja intervjuule. Kirjalik eksam toimub 5. detsembril 2012. Parimad eksamisooritajad saavad kutse intervjuuvooru, mille edukale läbimisele järgnebki tööpakkumine ÜRO sekretariaadis, allorganisatsioonides, fondides või missioonide juures.

ÜROsse saavad tööle kandideerida kõik Eesti kodanikud, kes on sündinud pärast 1. jaanuari 1980. Lisaks on kandideerimise eelduseks vähemalt kõrgkooli esimese astme diplomi olemasolu ja inglise või prantsuse keele valdamine. Eelnev töökogemus ei ole vajalik. Sel aastal saab kandideerida tööle ametikohtadele, mis on seotud arhitektuuri, majanduse, infotehnoloogia, poliitikaküsimuste ning sotsiaalküsimuste valdkondadega.

Eesti välisministeerium ja Eesti alaline esindus ÜRO juures soovitavad kõigil noortel, kes on huvitatud tööst ÜROs, kindlasti esitada oma sooviavaldus kandideerimiseks. Ka eelmisel aastal kandideerinud noored võivad käesoleval aastal uuesti avalduse esitada.

Kõik kandideerijad on teretulnud külastama välisministeeriumi kodulehekülge, kust on võimalik lugeda lisainformatsiooni ÜROsse kandideerimise ja tööleasumise, noorte ametnike programmi ning eelmisel aastal toimunud konkursi kohta.

Lisaküsimuste korral võib ühendust võtta välisministeeriumi rahvusvahelise personalipoliitika bürooga (tel: 637 7320, e-post: ypp2012@mfa.ee).
 

Lisainfo ÜROsse kandideerimise kohta:
https://careers.un.org/lbw/home.aspx?viewtype=NCE
http://www.facebook.com/UN.Careers
http://twitter.com/un_careers
http://linkd.in/un_careers
http://www.youtube.com/watch?v=k-MEIkzPMmE
http://www.youtube.com/watch?v=Z0pmqenzppc

Välisminister Urmas Paeti sõnul on Afganistan Eesti arengukoostöö üks olulisemaid sihtriike ning viimastel aastatel oleme keskendunud Helmandi provintsi tervishoiusektori arendamisele. „Lastehalvatuse vastase võitluse toetamine Helmandis on osa meie arengukoostöö alasest tegevusest Afganistanis,“ ütles ta. „Tervishoiu alal on Helmandi provintsis veel palju teha ning seetõttu soovime omaltpoolt jätkuvalt selle valdkonna arendamisega kaasa aidata afgaanide elu parandamisele,“ lisas ta.

Afganistan on Pakistani ja Nigeeria kõrval üks kolmest riigist maailmas, kus lastehalvatus on endiselt endeemiliselt leviv haigus. Eriti keeruline on olukord Helmandi, Kandahari ja Uruzgani provintsis. Suur takistus lastehalvatuse vastu võitlemisel on inimeste vähene teadlikkus. Näiteks on vaid pooled Afganistani peredest kuulnud lastehalvatusest enne, kui vaktsineerijad nende juurde jõuavad. Samuti takistavad vaktsineerimist kultuurilistest iseärasustest tulenevad kommunikatsiooniprobleemid. Tihti ei ava naised uksi vaktsineerijatele ja nendega suhtlevad pere vanemad lapsed, kes ei mõista alati vaktsineerimise olulisust ning osade perekondade lapsed jäävad seetõttu vaktsineerimata.

UNICEFi projekti eesmärk on suurendada Afganistanis lastehalvatusalast teadlikkust, koolitada vaktsineerimisega seotud inimesi ja tugevdada vaktsineerimisvõimekust. Nende tegevuste tulemusena loodetakse üheksas Helmandi provintsi piirkonnas − Bust’is, Nad-e-Ali/Marjah’is, Nowzad’is, Nahrisiraj’s, Musa Qala’s, Sangin’is, Nawa’s, Kajjaki’s ja Washer’is  − vähendada vaktsineerimata jäänud laste arvu vähemalt poole võrra.

Välisministeerium toetab UNICEFi projekti 20 453 euroga arengu- ja humanitaarabiks ettenähtud rahast.

"On oluline, et me ei elaks üle oma võimete ning seda just loodusressursside kasutamise osas,” märkis Paet. „Maailm ei ole oma tänases tegutsemises kestliku arengu teel – aastaks 2030 vajab maailm 50% rohkem toitu, 45% rohkem energiat ja 30 % rohkem vett,“ lisas ta. Murettekitav on Eesti välisministri sõnul ookeanide seisund ja kalavarude üleekspluateerimine, metsade vähenemine, CO2 emissiooni kasv viimase 20 aasta jooksul 38% võrra ning suur ökoloogiline jalajälg.

„Energia, tööstus, põllumajandus ja transport peavad enam kasutama keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid,“ lisas ta.

Paeti sõnul on Eesti e-lahenduste kasutajana tõestanud, et uuenduslikud lahendused aitavad arengut tõhustada. „Seetõttu keskendume me ka oma arengukoostöös e-lahenduste tutvustamisele ja sisseviimisele,” sõnas välisminister. „Plaanime suunata Eesti arengukoostöö panuse  lähiaastatel  üha enam keskkonnasõbralikku majandus- ja sotsiaalarengusse,“ märkis Paet. Ta lisas, et Eesti kasutab edukalt mitmeid erinevaid e-lahendusi, näiteks e-valitsuse, e-tervishoiu, mobiilse parkimise, e-kooli, e-hääletuse ja laialdase traadita internetiühenduse kaudu. „Me oleme valmis oma kogemust kõigi huvitatud arengukoostöö partneritega jagama,“ kinnitas Paet.

Eesti on Paeti sõnul ka näidanud, kuidas väikese riigi kodanikualgatus on muutumas üleilmseks ettevõtmiseks. „Eestist alguse saanud prahikoristuskampaaniat „Teeme ära!“ tutvustati äsja Rio de Janeiros,“ ütles Paet. „Maailmakoristuskampaania „World Cleanup 2012” hõlmab 100 miljonit aktiivset inimest kogu maailmas, et võidelda 100 miljoni tonni illegaalse prügiga 100 riigis,“ ütles välisminister. „Tulemuseks on puhtam, parem ja kestlikum maailm. See näitab, kuidas tõelise tahte ja ühendatud jõududega saab maailma muuta.“

Paet kohtus Rio de Janeiros ka UNESCO peadirektori, Saint Kitts ja Nevise peaministri ning Panama välisministriga.

Koristusaktsioonil Rio de Janeiro Garota de Ipanema pargis osales üle saja inimese, kes koristasid parki, randa, metsa ja ookeanipõhja. Kohal oli inimesi 15 riigist: Eestist, Brasiiliast, Taist, Kanadast, Leedust, Koreast, Rootsist, Iraanist, Venetsueelast, Austraaliast, Portugalist, Austriast, USAst, Uus-Meremaalt ja Itaaliast.

Koristusaktsioonil osalenud välisministri Urmas Paeti sõnul on just kodanikualgatused hea viis muutmaks inimeste mõtteviisi. „Sel aastal osaleb „Let´s Do It World Cleanup 2012“ kampaanias juba peaaegu 100 riiki,“ sõnas ta. „Sellist kestlikku arengut soovime me kõik – kui meist igaüks teeb natuke, saavutame kogu maailmas väga palju,“ lisas ta.

Paeti sõnul on oluline teada, mis maksab meie tulevikule tegutsemine ning milline on mittetegutsemise hind. „Tänased arengud on äärmiselt murettekitavad - 85% ookeanide kalavarudest on üleekspluateeritud, CO2 emissioon on viimase 20 aastaga kasvanud 38%, 67 miljonit last maailmas ei käi koolis, metsad vähenevad 5,2 miljoni hektari võrra aastas, ebavõrdsus kasvab ning meie ökoloogiline jalajälg on väga suur,“ märkis ta. „Vaid sihipärase tegutsemisega kõikjal maailmas saab midagi muuta. Kestlik areng ei ole eesmärk omaette, vaid teekond, mis võimaldab meile tuleviku.“

Prahikoristusüritusest võtsid osa ka Eesti aukonsul Rio de Janeiros Oskar Metsavaht ja maailmakoristuskampaania algataja Rainer Nõlvak.

Fotod

ÜRO värskelt avaldatud raporti kohaselt lisandus eelmisel aastal maailma 800 000 põgenikku, mis on viimase aastakümne suurim arv. Põgenike arvu kasv on tingitud uutest konfliktidest Elevandiluurannikul ja Põhja-Aafrika ning Lähis-Ida riikides.

Ka Eestis suurenes eelmisel aastal nii varjupaigataotlejate kui ka pagulaste arv. Eesti andis eelmisel aastal rahvusvahelise kaitse 19 inimesele, mis on küll väga väike arv võrreldes meie lähinaabritega, kuid sellegipoolest puutuvad pagulased Eestis kokku mitmete raskustega. Probleemiks on nii riigipoolse toe puudumine oma elu sisse seadmiseks Eestis kui ka vähene ühiskonna teadlikkus pagulastest.

 “Sageli aetakse pagulased segamini migrantidega, kes rändavad võõrsile majanduslikel põhjustel või lihtsalt seiklushimust. Pagulane aga ei ole oma kodu maha jätnud vabast tahtest. Ta ei saa sinna tagasi minna, isegi kui ta seda väga sooviks. Sageli kujunebki tema saatuseks elada kogu oma elu paguluses,” selgitab Kristina Kallas MTÜ-st Eesti Pagulasabi.

“Kuigi meile võib tunduda, et pagulased on eestlaste jaoks kauge teema, miski, mis juhtub inimestega sõjakolletes Aafrikas ja Aasias, või juhtus eestlastega 70 aastat tagasi, ei ole see siiski nõnda. Pagulased elavad meie keskel, töötavad meiega koos, nad isegi võivad olla meie sõbrad, me lihtsalt ei tea nende lugu,” lisas ta.

Rahvusvahelise pagulaste päeval kutsuvad Eesti kodanikeorganisatsioonid Eesti riiki üles pöörama varasemast rohkem tähelepanu Eestis elavatele pagulastele ning toetama senisest tõhusamate meetmetega nende elu sisse seadmist ja lõimumist Eesti ühiskonda.

“Ühiskonna ja riigi küpsust näitab hooliv ja osavõtlik suhtumine nendesse, kes on sunnitud olnud oma koduriigist lahkuma tagakiusamise tõttu. Pagulased ja varjupaigataotlejad on enne Eestisse jõudmist pidanud taluma palju kannatusi, mistõttu väärivad nad igakülgset tuge,” ütles Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper.

Täna elab Eestis ligikaudu 60 pagulast, kes on saanud Eesti riigilt rahvusvahelise kaitse. Nende hulgas on inimesi nii sõjakolletest Afganistanist, konfliktipiirkondadest Iraagist, Türgist, Sri Lankalt ja Pakistanist, kui ka poliitiliste õiguste rikkumise eest pagenuid Venemaalt ja Valgevenest.

-   -   -

Eestis korraldavad inimõiguste- ning pagulasorganisatsioonid sel aastal esmakordselt üheskoos pagulasnädala 18.-22.juuni, et juhtida tähelepanu miljonitele põgenikele üle maailma, kes on sunnitud oma kodumaalt sõja või tagakiusamise pärast lahkuma. 20. juunil kell 14.00-21.30 korraldatakse Tammsaare pargis UNHCRi põgenikelaagri telgis fotonäitus, avalikud loengud ning näidatakse filmiprogrammi.

Eesti Pagulasabi korraldab 22. juunil Illuka vallas Jaama küla kultuurimajas Illuka vastuvõtukeskuse elanikele ja kohalikele külaelanikele mõeldud maailma pagulaste päevale pühendatud kultuuriürituse, kuhu on oodatud ka kõik teised huvilised. Täpsem info www.pagulasabi.ee. Üritus korraldatakse Johannes Mihkelsoni Keskuse projekti “Varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saanud isikute vastuvõtutingimuste parandamine läbi kombineeritud tugiteenuste” raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.

Pagulasnädala üritused korraldatakse koostöös järgmiste organisatsioonidega: ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Põhjamaade ja Balti Riikide Regionaalne Esindus (UNHCR), MTÜ Eesti Pagulasabi, Eesti Inimõiguste Keskus, Inimõiguste Instituut, MTÜ Johannes Mihkelsoni keskus, Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsiooni (IOM Tallinn).

Lisainfo:
Kristina Kallas
Eesti Pagulasabi
kristina@pagulasabi.ee
+372 511 8311

Koristusaktsioon toimub Rio de Janeiro Garota de Ipanema pargis ning lisaks maapealsele koristusele aitavad sukeldujad koristada ka ookeani põhja.

Koristusaktsioonil osaleva välisministri Urmas Paeti sõnul on „Teeme ära!“ prahikoristuskampaania hea näide, kuidas 2008. aastal Eestis esmakordselt läbi viidud kodanikualgatus on kasvanud üleilmseks. „Sel aastal osaleb „Let´s Do It World Cleanup 2012“ kampaanias juba peaaegu 100 riiki,“ sõnas ta. „Sellist kestlikku arengut soovime me kõik. Kui meist igaüks teeb natukene, saavutame kogu maailmas väga palju,“ lisas ta.

Üritusest võtab osa ka Eesti aukonsul Rio de Janeiros Oskar Metsavaht ja maailmakoristuskampaania algataja Rainer Nõlvak.

Lähem info üritusest: http://www.letsdoitworld.org/news/world-cleanup-rio20-19th-june

Eile kogunenud rahvusvaheliste abiorganisatsioonide ja annetajate esindajad tõdesid, et Sahara kõrbest lõunasse jäävatel aladel on vaja kiirest abi humanitaarkriisi ennetamiseks, edastab Reuters.

Piirkonnas on möödunud aastast alates väga vähe vihma sadanud ning pikaajalise põua tõttu on saagid minimaalsed.

«Kiire abi aitab inimestel ennetada seemnevarude ärasöömist  või põllumajandusmasinate müüki, et saadud raha eest süüa osta,» sõnas Georgieva.

Ta lisas, et Saheli piirkonna inimestel on toiduvarud otsakorral ning kui sinna kiiresti välisabi ei saadeta, siis ootab paljusid ees näljasurm.

Samas on see piirkond humanitaartöötajatele ohtlik, kuna seal tegutsevad Põhja-Mali alasid enda käes hoidvad mässuliste rühmitused. Need on varem mitmel korral takistanud humanitaarsaadetiste viimist abivajajatele.

«Näljahäda on alati inimtegevuse tulemus,» lisas USA valitsuse juures tegutseva humanitaarabiorganisatsiooni esindaja Nancy Lindborg.

Euroopa Komisjon langetas eile otsuse saata piirkonda lisaks 40 miljoni euro eest humanitaarabi. Euroopa Liidu riigid toetavad piirkonda kokku 337 miljardi euroga.

Osa sellest abist kasutatakse Mali keerulise poliitilise olukorra tõttu oma kodust lahkunud 400 000 põgeniku abistamiseks.

Sahel on Aafrika savannide ja Sahara kõrbe piirialal asuv kuiv piirkond.

Saheli riikides on kuivuse probleem tingitud nii maa üleharimisest ja ülekarjatamisest kui ka vähesest vihmast. Kõrbestumine haarab suuri alasid Tšaadist, Nigeeriast, Malist, Sudaanist ja Etioopiast.


Autor: Inna-Katrin Hein
Postimees.ee, 19. juuni 2012

Eesti välisministri sõnul on vaja kestlikku pööret, mis tähendaks väga suurt nihet nii mõtlemises kui tegutsemises. „Me peame teadma, mis maksab tegutsemine ning milline on mittetegutsemise hind,“ ütles Paet. Ta lisas, et tänased arengud on äärmisel murettekitavad - 85% ookeanide kalavarudest on üleekspluateeritud, CO2 emissioon on viimase 20 aastaga kasvanud 38%, 67 miljonit last maailmas ei käi koolis, metsad vähenevad 5,2 miljoni hektari võrra aastas, ebavõrdsus kasvab ning meie ökoloogiline jalajälg on väga suur. „Vaid üleilmse sihipärase tegutsemisega saab midagi muuta. Kestlik areng ei ole eesmärk omaette, vaid teekond, mis võimaldab meile tuleviku,“ märkis ta.

Paet tõi esile ka vajadust muuta ÜRO tõhusamaks ja kokkuhoidlikumaks. „On uskumatu, et ÜRO kulutab ühe lehekülje tõlkimise, kujundamise, trükkimise ja jagamise eest 2355 USA dollarit,“ ütles ta. „Vaba turumajanduse võimalused ning elektroonilised lahendused aitaksid neid kulusid kindlasti vähendada. Kokkuhoidlikkus peab olema ka ÜROs norm.“

Eesti on Paeti sõnul oma valiku  keskkonnasäästlikkuse osas juba teinud ning mitmed e-lahendused toetavad seda. „Eesti on kogu aeg olnud teel – kestliku arengu teel, mida soovitame ka kõigil teistel valida,“ ütles Paet. Ta lisas, et Eestis on säästva arengu eesmärgid aastani 2030 määratletud riiklikus strateegias. „Mahe ja öko on meie inimeste teadvuses tugevad märksõnad, e-lahendused võimaldavad viia hariduse koju, samuti aitab e-valitsus kokku hoida valitsemiskulusid,“ märkis ta.

Paet tutvustas kohtumisel ka Eestist alguse saanud üleilmset prahikoristuskampaaniat „Teeme ära!“ ning kutsus osalema täna Rio de Janeiros toimuval „World Cleanup. Let’s Do It 2012“ koristusaktsioonil Garota de Ipanema pargis. „„Teeme ära!“ prahikoristuskampaania on hea näide, kuidas kodanikualgatus on kasvanud üleilmseks,“ sõnas ta.

Arutelupaneeli „The Future we Choose: Tipping the Scales towards Global Sustainability”, millel välisminister Paet esines, avas Rootsi kuningas ning sellel osalesid ka Soome endine president Tarja Halonen, Brasiilia endine president Fernando Cardoso, Nobeli keemiapreemia laureaat Yuan Lee, Ecuadori muinsuskaitseminister Maria Espinosa.