ÜRO plaanib esitada maailmaorganisatsiooni julgeolekunõukogule raporti, mille kohaselt on Kongo Demokraatlikus Vabariigis valitsusväed ja mässulised vägistanud enam kui pool tuhat naist. Kuid see probleem on laiem, ulatudes üle konkreetse riigi või mandri piiride.

Avalikkuse ette jõudvates Kongo Demokraatlikus Vabariigi juhtumites on vägistamine üks vallutajate relvi. Vägistavad nii mässulised kui valitsusväed, jättes maha nii füüsiliselt kui vaimselt sügavalt traumeeritud naised, kelle kogukond pärast sellist alandust tihtipeale endi hulgast välja tõukab.

Kuigi sõjavägistamised on viimastel kümnenditel kõige tüüpilisemaks muutunud just mitmes Aafrika piirkonnas, pole see probleem iseloomulik ainult sellele maailmajaole. Samasuguseid lugusid leidub ka näiteks 1990ndate Balkani sõdades.

Omamoodi irooniana leidsid Kongo tragöödiad aset ajal, kui selles riigis teenivad ÜRO rahuvalvajad, ning nüüd on tähelepanu tõmmanud maailmaorganisatsiooni tegevusetus ohu ennetamisel ja juhtunu teadvustamisel.

Just 2001. aasta sügisel ÜRO Julgeolekunõukogus ühehäälselt vastu võetud resolutsioon 1325 «Naised, rahu ja julgeolek» on tähtsaim dokument, mis juhib tähelepanu sõdades ja neid lõpetavates rahulepetes tihti unustatavatele soospetsiifilistele probleemidele.

Sinna alla ei kuulu sugugi mitte ainult vägistamised, vaid ka näiteks hiljuti rahvusvahelisse pressi jõudnud afgaanitari Bibi Aisha juhtum, kus Taliban lõikas noorelt naiselt nina ja kõrvad, ning teine lugu, kuidas samad mässulised mõrvasid abielurikkumises süüdistatud naise.

Ja üldine mure, et peatselt vägede kojutoomist alustada soovivad koalitsiooniriigid lasevad Kabulil rahu eest maksta ka naiste uue burkasse surumisega.

Kongo peaks ÜRO-le ja õnnelikumale osale maailmast olema piisavalt terav meeldetuletus, et 2001. aasta resolutsiooni elluviimise nimel võiks rohkem pingutada.

Tuleb survestada kolmanda maailma riikide valitsusi, andes neile üheselt teada, et lääs ei taha teha tegemist riigiga, kes süstemaatiliselt oma emade, õdede ja tütarde kallal vägivallatseda lubab.

Abiprogrammide käigus tuleb julgeolekujõude ja ametnikke õpetades eraldi alla joonida, et füüsiliselt õrnema soo inimväärikuse ja tervise hoidmisele tuleb pöörata eriti terast tähelepanu.

Ning mis puudutab ÜROd, siis nagu näitavad varasemad juhtumid, sealhulgas Kongost, peab ta selgitama ka oma töötajatele, et seksuaalkuritegevus kaitsetute konfliktiohvrite kallal on lubamatu.


Allikas: Postimees.ee, 9. september 2010

ÜRO asepeasekretär Atul Khare, kelle vastutusalasse jääb rahuvalve, kavatseb esitada maailmaorganisatsiooni julgeolekunõukogule raporti, mille kohaselt vägistati Põhja- ja Lõuna-Kivu piirkondades lisaks juba teada olnud Luvungi küla 242 naisele ja lapsele veel 267 inimest.

Näiteks 17.-18. augustil langes Kongo valitsusvägede ohvriks kümme Katalukulu naist. Mubi külas vägistasid kahe organisatsiooni mässulised 17. augustil aga vähemalt 40 naist. 26. augustil langes Miki külas seksuaalvägivalla ohvriks 74 inimest, kellest 21 olid vaid 7-15-aastased tüdrukud ja kuus mehed.

Viis päeva hiljem saabus mitmest Shabunda piirkonna külast kokku 130 vägistamisteadet. ÜRO asepeasekretäri sõnul võidi ühes neist asulatest süstemaatiliselt vägistada kõik naised.

Khare ja tema kolleegide uurimismissioon suundus Kongosse selleks, et selgitada välja, miks jõudis teade 30. juulist 3. augustini aset leidnud 242 Luvungi vägistamisest nendeni hilinemisega ning ja ÜRO rahuvalvajad nende ärahoidmiseks midagi ei teinud.

Avalikkuse ette jõudis info Luvungi vägistamisest esimest korda 22. augustil. ÜRO teatas seepeale esialgu, et nemad said vastava info Rahvusvaheliselt Meditsiinikorpuselt 12. augustil. Viimatimainitud organisatsiooni teatel teavitasid nad ÜROd aga juba 6. augustil. Juba 30. juulil jõudis ÜRO-lt abiorganisatsioonideni hoiatus, et mässulised on mässulised on mainitud piirkonda tunginud ja vähemalt üks naine vägistatud.

ÜRO ametnikud on tunnistanud, et peavad vägistamiste peatamiseks võtma karmima lähenemise. «Kongo Demokraatliku Vabariigi naised väärivad paremat,» on neid sündmusi kommenteerinud Margot Wallström, ÜRO eriesindaja konfliktitsoonide seksuaalvägivalla küsimuses.

«Neile ei ole turvalist kohta olemas,» kirjeldas Wallström. «Neid vägistatakse, kui nad koristavad saaki, kui nad lähevad turule, kui nad toovad vett või küttepuid, kui nad kannavad oma beebisid, kui nad on õhtul kodus oma lähedaste juures.»


Autor: Evelyn Kaldoja
Postimess.ee, 8. september 2010

Pidasin pealkirjas toodud teemal ettekande Tiit Kändleri poolt korraldatud teadus.ee suvekoolis Käsmus. Niivõrd meeldiv oli näha, kuidas isegi kümneaastased lapsed kuulasid laupäeva õhtul kell kümme tõsiseid ettekandeid energiast ja selle seostest igapäevase elu, teaduse ja kunstiga.

Teemast aga – mida rohkem teaduskirjandust uurisin, seda segasemaks pilt muutus. On selge, et puudub ühtne ja tunnustatud vaade ja arusaam, kuidas inimene ja loodus saaksid tasakaalus eksisteerida. Aga ka kõik valikud, mida me teeme, ei pruugi olla sugugi üheselt tõlgendatavad. Lihtsalt me ei suuda või ei taha kogu süsteemist korraga aru saada.

Üks meie ühiskonna paradoksidest on see, et kutsutakse üles energiat säästma, kõiki muid tooteid aga tarbima… Ometi iga toote tootmiseks vajame energiat!

Me räägime väga tõsiselt teemadel, kas paberkott on parem kui kilekott, kas pudeleid taaskasutada või toota uued, kas ja mida säästupirn ikkagi säästab… Sellistele küsimustele ei saa olema kunagi lihtsat ja ühtset vastust. Kui ühte kilekotti kasutada mitu kuud ning lõpuks kasutada seda prügikotina, siis võib kilekoti kasutamine olla õigustatum. Kuna igal tootjal on turunduslikul otstarbel erinevad pudelid, siis ei ole mõtet tagastada pudeleid tootjale – sorteerimise ja transpordi organiseerimine on liiga kallis. Säästupirn aga võib olla kehva kvaliteediga ning puruneda ja eritada elavhõbedat – ning säästust pole juttugi…

Kõik see aga on tegelikult pinnavirvendus… Inimene võib tunda end ‘rohelisena’, aga vastuolud on hoopis mujal…

Killustatud teadustöö võib viia väga ‘huvitavate’ tulemusteni. Analüüsime näiteks, kui palju emissioone põhjustab meie poolt toote vastu vahetatud rahaühik.

Nii saab 17 krooni eest saab osta 1 liitri bensiini, mis põledes oksüdeerub ning tekib 2,3kg CO2, sellele lisandub 0,4kg kaudselt tekkinud CO2 – kütuse ja transpordivahendite tootmisel. Seega kokku 2,7kg ehk 160 grammi CO2 ühe kulutatud krooni eest.

Samas, kui 70 krooni eest saab osta kilo veiseliha, siis teaduskirjanduses toodud kalkulatsioonide põhjal põhjustab 1kg veiseliha tootmine kasvuhoonegaase, mis on ekvivalentsed 36,4 kg CO2-ga – seega 520 grammi CO2 ühe kulutatud krooni eest ehk üle kolme korra rohkem kui bensiini ostes.

Seega, kui inimene ostab neli liitri bensiini asemel kilo veiseliha, siis ta tegelikult põhjustab üle kolme korra rohkem kasvuhoonegaase! Lihtsalt bensiin on juba nii kallis.

Mis on järeldused? Mida kallimad on tooted, seda säästvam on eluviis? Kõige säästvam oleks palgapäeval raha põlema panna? Ja soov, et meil oleksid kõrgepalgalised töökohad, ei ole säästev – kui samas ei järgita muid printsiipe?

Väga huvitavate järeldusteni viib ökoloogilise jalajälje kontseptsioon – sest peamiste võimaluste hulka selle vähendamiseks kuuluvad liha mittesöömine, järelkasvust loobumine, autost loobumine, võimalikult vähe liikumine (kulutab vähem energiat). Ökoloogilise jalajälje kontseptsioon on eriti tugevas vastuolus rahvastiku arenguplaanidega – sest kalkulaatorit tõlgendades mida vähem on inimesi, seda parem…

Sisestasin oma andmed ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse ja sain, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, oleks vaja 2,7 planeet Maad. Loobusin täielikult sõitudest nii auto kui lennukiga, liha söömisest ja kolisin koos 7 inimesega elama 40 ruutmeetrile – ning sain, et sellisel juhul oleks vaja 1,5 planeet Maad. Hetkel ei ole Eestis eluviiside muutusega üldse võimalik tasakaalu saavutada – see tuleneb ilmselgelt meie põlevkivienergeetikast.

Aga kui vahetada põlevkivielekter tuumaelektri vastu, siis on ökoloogilised kalkulaatorid, mis ei muuda midagi – tuumaelektri kasutamise jalajälg võrdsustatakse fossiilsete kütuste kasutamisel saadava elektriga! Vaatamata sellele, et süsinikdioksiidi emissioonid on tuumajaama puhul kümneid kordi madalamad. Kuna võrdlema peab võrreldamatut – tuumajaamaga seonduvaid riske globaalsete kliimamuutuste riskidega, siis pole mõnede kalkulaatorite autorid osanud midagi paremat välja mõelda, kui mõjud võrdsustada. Samas Soomes peetakse keskkonnasõbralikumaks kütta elektriga kui fossiilsete kütustega – vaatamata soojuskadudele tuumajaamas.

Ei päästa maailma ka energia juhuslik tootmine, mis vajab reservvõimsusi, ega ka biokütused, mis globaalsel tasandil on juba kaasa toonud vihmametsade põletamise vabastamaks maad energiakultuuridele ning märgalade kuivendamise, samuti toiduainete hindade tõusu, seades näljaohtu paljud arengumaad.

Tegelikult meie kliimatingimustes ja püüeldes tehnoloogilise ühiskonna poole, mis tarvitab 120 korda rohkem energiat inimese kohta kui primitiivses ühiskonnas, on väga raske tasakaalu saavutada. Peamiseks meetodiks, mis tunduvalt energiatarvet vähendab, on energiatõhus ehitus. Aga ka muu süsteem peaks kaasa tulema – näiteks transpordisektori viimine tuuleenergia abil laetavate akude toitele.

Naljakas oli hiljutine õnne-uuring. Noored neiud on õnnelikud siis, kui saavad minna peole uute riietega. Siit edasi saab järeldada, et isad on õnnelikud siis, kui tütred on rõõmsad ja emad siis, kui isad on rahulikud. Vaid pojad on äraarvamatud, aga nendest saavad isad – juhul, kui nad ei suhtu liiga tõsiselt ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse.

Ka minule, kes ma sellistele vastuoludele lahendust otsisin, oskas teadus.ee suvekooli diskussioonipaneel lõpuks vaid anda soovituse vahetada kalkulaatorit.

Erinevalt paljudest piirkondadest maailmas on probleemid ja õnnetused Eestis peaaegu eranditult meie endi tekitatud – tulekahjud, autoõnnetused, keskkonnareostus. Samas võidelda ei tule mitte tagajärgede, vaid põhjuste ahelaga. Eesti dilemmaks on see, et meil on liiga palju valikuid – samas pole ükski valik ideaalne. Hiinas on samal ajal kolmnurgas energia, toit ja vesi väga tugevad probleemid nende kõigiga – lisaks keskkonnakatastroofide ohud ja reostusprobleemid. Selles tõlgenduses ei tule Hiina majanduskasvu mitte kadestada, vaid hiinlastele kaasa tunda, sest nende elukeskkond võib muutuda hoopis halvemaks.

Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et arvestades inimese arengutaset ja seni maailmas toimunut – poleks suuremat õnnetust Maa ökosüsteemidele, kui inimene võtaks kasutusele piiramatu ja imeodava energiaallika…


Autor: Erik Puura
Bioneer.ee, 6. september 2010

Sõnavõistluse eesmärk on aidata kaasa eesti keele väljendusvõime avardamisele riigi ja ühiskonnaga seotud teemadel. Töörühm on pakkunud 11 mõistet, mille tähistamiseks eesti keeles kas sõna praegu pole, on ainult keerukas sõnaühend või võõrsõna, või tekitab segadust olemasoleva sõna mitmetähenduslikkus. Peale humanitaarabi otsitakse muuhulgas asendust ka sõnadele poliitika, kolmas sektor ning ingliskeelsetele mõistetele sustainable ja actor/player.

Uus sõna peaks olema heal juhul lühike, lihtsa ehitusega, hästi meeldejääv ja selgesti eristatav teistest olemasolevatest sõnadest (eriti neist, mis tähistavad lähedasi mõisteid). Temast peaks olema võimalik saada tuletisi, ta peaks olema stiililiselt neutraalne ja vaba sobimatutest assotsiatsioonidest. Mõistagi peab ta olema ka vormilt ja häälduselt eestipärane. Ning kõige tähtsam, sõna peab kasutajatele meeldima.

Sõnapakkumisi saab saata võistluse kodulehelt www.sonavoistlus.ee, e-kirjaga (sonavoistlus[A]sonavoistlus.ee) ja tavaposti teel (Eesti Keele Instituut, Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn, märgusõna „Sõnavõistlus”) hiljemalt 4. oktoobriks 2010.a.

Välisminister Urmas Paeti sõnul aitab piirivalve nüüdisajastamine kaasa nii Ukraina ja Moldova koostööle Euroopa Liiduga kui mõlema riigi inimeste elustandardi parandamisele. „Inim- ja salakaubanduse piiramine toetab riikide stabiilsust ja majanduslikku arengut ning loob ühtlasi eeldusi usalduslikumaks rahvusvaheliseks koostööks. See omakorda aitab kaasa nii inimõiguste kui majandusolukorra parandamise võimalustele Ukrainas ja ka Moldovas,“ rääkis Paet projekti kaugematest eesmärkidest. „Kaasaegsete infotehnoloogiliste vahendite kasutamine piirikontrollis kiirendab e-riigi arengut ja seeläbi korruptsiooni vähendamist Eesti toetatavate arengukoostöö projektide kaudu,“ toonitas Eesti välisminister.

Projekti raames koolitatakse Ukraina ja Moldova piirivalveametnikke maismaapiiri ehk rohelise piiri valvamisel, jagaded Eesti kogemust liitumisel Euroopa Liidu, NATO ja Schengeni viisaruumiga. Ukraina ja Moldova piirivalve kasutusse saab kõige kaasaegsem piirivalvetehnika, mille kasutamist Eesti poole juhtimisel kuu aja jooksul ühiselt praktiseeritakse.

Projekti viivad välisministeeriumi toel ellu SmartDust Solutions OÜ koostöös Eesti politsei- ja piirivalveameti,  Sisekaitseakadeemia ning Ukraina ja Moldova piirivalveametitega. Pärast projekti lõppemist jääb projektis kasutatud riist- ja tarkvara Moldova ja Ukraina piirivalve kasutusse.

Lähtuvalt Euroopa Liidu, Moldova ja Ukraina koostööst on piiriküsimuste lahendamine oluline Ukraina ja Moldova arengu küsimus. Ukraina Euroopa Liidu tegevuskava näeb ette Ukraina-Moldova koostööd kogu ühise piiri ulatuses.

Vastavalt Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonilepingule arendab Ukraina piirikaitse strateegiat, õiguslikke aluseid ja protseduure. Moldova on liitunud ÜRO aastatuhande eesmärkidega ja taotleb nii nende täitmise kui Moldova Euroopa Liidu tegevuskava raames piirikontrolli efektiivistamist ja Schengeni reeglitele vastavaks kujundamist, vähendamaks varimajandust ja parandamaks seeläbi riigi majanduslikku olukorda.


VÄLISMINISTEERIUMI PRESSITALITUS
637 7654
521 3085
pressitalitus@mfa.ee

Kõigil huvilistel on võimalus osaleda õiglase kaubanduse kohvikurallil - külastada festivalikohvikuid, maitsta Fairtrade jooke ning võita põnevaid auhindu.

Lisaks kohvikute külastamisele on kõigil huvilistel võimalus saada õiglasest kaubandusest rohkem teada meie telgis ning lasta endast banaanikostüümis pilti teha. Laupäeval, 4. septembril on pärastlõunal avatud töötuba "Kas oled õiglane lomobanaan?" ning kõik soovijad võivad selga proovida Fairtrade banaanikostüümi ja neist tehakse lomokaameraga foto, mille saab kätte juba järgmisel õhtul festivali lõpetamise eel.

Pühapäeval, 5. septembril pakume aga põnevat ja harivat mängu "Õiglane hommikusöök", kus kõik soovijad saavad kaasa mõelda teemal, millistest maailma piirkondadest on pärit toiduained, mida oleme harjunud igapäevaseks ja enesestmõistetavaks pidama, ning  infot selle kohta, millistes tingimustes sageli meie hommikusöögi toorained valmivad.

Auhindadena lähevad loosi õiglase kaubanduse sertifikaati kandev jalgpall ning mõnus, seksikas ja õiglane naiste- ja meestepesu firmalt ZUZU .

Lisaks õiglase kaubanduse tutvustamisele on tänavafestivalil veel rohkesti põnevaid töötubasid, head muusikat, avatud on tänavaturg ja külas Kinobuss.

Uue Maailma tänavafestivali kavaga tutvu www.uusmaailm.ee/festival.

Miks välisabi suurendab sõjaväelise riigipöörde, kuid mitte näiteks rahva vähemuse mässu tõenäosust? Miks maavaradega heldelt õnnistatud riikide elanikud vaesuses virelevad? Mil moel saab kõige paremini aidata vaesel riigil reforme ellu viia? Oxfordi ülikooli professori, varem Harvardi ülikoolis õpetanud ja Maailmapanga uurimisosakonda juhtinud Paul Collieri raamat annab vastuse kõigile neile ja ka paljudele teistele küsimustele, mis puudutavad planeedi Maa miljardit kõige vaesemat elanikku.

Oma töös just inimkonna vaeseima osa uurimisele pühendunud Collieri sõnul on viimastel kümnenditel toimunud maailmas märkimisväärne muutus. Kui 40 aastat tagasi elas kuuendik inimkonnast arenenud ja viis kuuendikku vaestes riikides, siis praeguseks on säärane hinnang aegunud. Viis kuuendikku inimestest ehk umbes viis miljardit inimest elab tõesti nii-öelda arenevates maades. Oluline on siinjuures see, et neist 80% elab riikides, mis tõepoolest mühinal arenevad. Probleemiks on aga ülejäänud, mis teevad arengu asemel hoopis vähikäiku. Collieri sõnul on selliseid maid 58 (nimeliselt ta neid ei loetle, kartes neid halba valgusse seada), 2006. aastal elas neis ligikaudu 980 miljonit inimest. Kuna aga vaesemate riikide rahvastik kasvab hoogsalt, on nüüd nende elanike arv ilmselt ületanud juba miljardi piiri.

Neli peamist lõksu

Collier annab ka põhjenduse, miks neil riikidel nii kehvasti läheb: nad on sattunud lõksu, tavaliselt lausa mitmesse korraga. Lõkse nimetab ta neli. Konfliktilõks on ilmne – sõjad, kodusõjad ja riigipöörded.

Teine on loodusvaralõks – sülle kukkunud ressursirikkus põhjustab tihti ühiskonnas vaesust. Riigi investeeringud ja paremad töökohad koonduvad loodusvarasektorisse, ülejäänud majandus aga vireleb. Lisaks kaasnevad maaupõuevaradega sageli konfliktid ja sõjad. Kolmas lõks on merepiiri puudumine. Sisemaale suletud riigi eksport sõltub naabritest, nende jõukusest, teedevõrgust ja sadamatest. Kui naabritega õnnistatud ei ole, on merepiirita riigil jupp maad keerulisem vaesusest välja rabeleda. Neljas lõks on aga saamatu juhtkond.

Autor toob ridamisi esile infokübemeid, mis esmapilgul tunduvad minevat vastuollu terve mõistusega. Näiteks võivad teatud olukorras abiorganisatsiooni suured halduskulud anda hoopis tunnistust asutuse tõhusast tööst. Ida-Timoris aga on suur rahuvalvajate kontsentratsioon, kuna seal on ohutu. Ja nii edasi ja nii edasi.

Lugeda on raamatut raskevõitu – see on lihtsalt keeleliselt sedavõrd konarlik. Ja ega selles saa tõenäoliselt ainult tõlkijat-toimetajat süüdistada. Ühest küljest on eestikeelne majandussõnavara sedavõrd napp, et tõlkija peab tahes-tahtmata hakkama ise väljendeid leiutama – siinkohal oleks aga mõistlik mõni tugeva majandustaustaga inimene appi võtta. Kuigi tõenäoliselt ei päästaks seegi lugejat pidevast vajadusest tõlkida võõrapäraselt kõlavaid emakeelseid väljendeid inglise keelde tagasi. Teisalt on ka olemasolev eestikeelne majandussõnavara pahatihti kahtlase väärtusega. Enamik majandus-inimesi ei ole just erilised keelevirtuoosid, seetõttu on eestikeelsesse üldlevinud majandusterminoloogiasse sattunud tõelisi lingvistilisi koletisi, mis meenutavad Švejki poolt tsiviilpolitseinik Brettschneiderile müüdud segaverelisi penisid.

Ja muidugi tuleb ka nentida, et ega majandusteadlased üldjuhul suuremad kirjamehed ole. Olemata raamatu ingliskeelset versiooni käes hoidnud, võib siiski eestikeelse teksti klišeerikkusest aimata, et ega austatud professor vististi esmaklassiline sõnameister ole. Mis teha, John Maynard Keynesi tasemega suleseppi sünnib majandusteadlaste perre harva.


„Kõige vaesem miljard”
Paul Collier
Tõlkinud Lennart Lepajõe
Ilmamaa 2010


Autor: Erik Aru
Eesti Päevaleht, 3. september 2010

Välisminister Urmas Paeti sõnul seisab Pakistan silmitsi riigi lähiajaloo rängima humanitaar- ja looduskatastroofiga. „Eesti eksperdid suunduvad Pakistani rahvusvahelise humanitaarpartnerluse raames ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo palvel,“ lausus välisminister Urmas Paet. „Üleujutustest mõjutatud piirkonnad on kogu riigis kõige vaesemad. Hävinud on ligi 900 000 elamut, veetulvade tõttu on kodud täielikult kaotanud või ajutiselt elukohast lahkuma sunnitud ligi 15 miljonit inimest. Oma elu on kaotanud pea poolteisttuhat inimest,“ lausus välisminister Paet.

ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA - Office for the Coordination of Humanitarian Affairs) esitas eile Rahvusvahelise Humanitaarpartnerluse (IHP - International Humanitarian Partnership) riikidele abipalve ÜRO humanitaarabitöötajate jaoks baaslaagri püstitamiseks Sukkuri linnas Pakistanis. Baaslaagri püstitamine ja edaspidine teenindamine on Rahvusvahelise Humanitaarpartnerluse ühisoperatsioon, millest võtavad osa Rootsi, Taani, Saksamaa, Norra ja Soome. Alates käesoleva aasta jaanuarist osaleb Eesti koos teiste IHP riikidega taolisel operatsioonil Haitil.

Sukkuri linna regioon on Pakistanis üks üleujutuste tagajärjel rängimalt kannatada saanud piirkondi ning sinna suundub abi andmist koordineerima suur hulk ÜRO humanitaarabitöötajaid.

Vahetult pärast katastroofi ilmnemist toetas Eesti Maailma Toiduprogrammi (United Nations World Food Programme - UN WFP) kaudu Pakistanis tugevate mussoonvihmade tõttu põhjustatud üleujutustes kannatanuid ühe miljoni krooni ulatuses toiduabiga. Pakistani elanike olukorra leevendamiseks mõeldud Eesti humanitaarabi eraldatakse välisministeeriumi arengu- ja humanitaarabiks ette nähtud vahenditest.

Lisaks käis Euroopa Liidu hindamis- ja koordineerimismeeskonna koosseisus Pakistanis Eesti päästemeeskonna liige Gert Teder. ELi hindamismissiooni ülesandeks oli kannatanud elanikkonna esmavajaduste hindamine ja saabuva abi koordineerimine

 
VÄLISMINISTEERIUMI PRESSITALITUS
637 7654
521 6821
pressitalitus@mfa.ee
www.vm.ee

Kutsume noorteorganisatsioone, koole, ettevõtteid, sõpruskondi ja kõiki teisi leidma endale meelepärase võimaluse, kuidas juhtida oma kodukohas tähelepanu sellele, et endisel elavad miljardid inimesed äärmises vaesuses ja kannatavad sellest tulenevate probleemide käes.

Kampaania on ajastatud vahetult enne 20.-22. septembril New Yorgis toimuvat ÜRO kohtumist, kus riigipead hindavad kümne aasta jooksul aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks tehtut ning panevad paika plaanid aastani 2015. Kodanike toetus on oluline, et ka Eesti president ja välisminister seisaksid maailma haavatavaimate inimeste nimel.

ÜRO ja vaesusevastane kodanikuliikumine GCAP (Global Call to Action against Poverty) korraldavad taolist kampaaniat juba viiendat korda. Eelmisel aastal osales kampaanias üle 173 miljoni inimese, sealhulgas mõnikümmend eestlast, kes tantsisid vaikival diskol ja võtsid osa Aafrika-teemalisest seminarist (vt. pilte).


Kuidas osaleda?

1. Tutvu kampaania Stand Up, Take Action  veebilehel ürituse üldpõhimõtete ja sõnumitega.

2. Registreeri oma üritus.

3. Stand Up and Take Action!

10/10/10 eesmärk on tuua inimesed kokku töötama ükskõik millise kliimasõbraliku lahenduse kallal. Olgu tegevus suur või väike, peamine on see ära teha!

10/10/10 Globaalset Tööpidu korraldavad 350.org ja kampaania 10:10. 350.org on rahvusvaheline kodanikuliikumisest välja kasvanud kampaania, mis tegutseb CO2 emissioonide hulga vähendamise nimel. Eelmisel aastal võeti sarnasest kampaaniast osa 5200 aktsiooniga enam kui 180 riigis. CNN nimetas seda isegi ajaloo laiaulatuslikumaks poliitiliseks aktsiooniks.


Kuidas osaleda?

Loe ürituse kutset ja registreeri oma tööpidu.

Oma kodu lähedal toimuvad tegevused leiad siit.

Vajad inspiratsiooni? Vaata 10 tööpeo ideed.

350.org lehelt leiad veel palju abivahendeid oma ettevõtmise teostamiseks.

Küsimustega võib pöörduda ka 350.org Euroopa koordinaator David Wagneri poole aadressil davidw@350.org.

Nüüd seisavad nad vastakuti sellise diskrimineerimisega, mida Euroopas ei ole nähtud Teisest maailmasõjast saadik: meeste, naiste ja laste rühmaviisilised väljasaatmised Euroopa demokraatlikest riikidest, seda põhjusel, et nad kujutavad endast ohtu avalikule korrale.

Paari nädala eest hakkas Prantsusmaa viima ellu oma kava saata riigist välja kõik mustlased (romad), kes pole Prantsusmaa kodanikud, viidates neile kui rühmale, kes tegeleb kuritegevusega, seda ilma igasuguse seadusliku protsessita tegemaks kindlaks, kas need konkreetsed isikud on sooritanud mingeid kuritegusid või kas nad ohustavad avalikku korda.  Nendele Prantsusmaa sammudele eelnes 2008. aastal Itaalia „julgeolekupakett”, mis peab niinimetatud nomaade ohuks riigi julgeolekule. Kehtestati erakorralised seadused, mis viisid nende mustlaste väljasaatmiseni, kes ei olnud Itaalia kodanikud.

Kuritegevuse peatamine on igati õiguspärane valitsuse mure. Kuid Euroopa Liidu kodanike väljasaatmine etnilisel alusel kuritegelikkuse ettekäändel rikub Euroopa Liidu direktiive rassilise diskrimineerimise vastu ja ühest liikmesriigist teise liikumisvabaduse poolt.

See, et kuritegu saab määratleda isiku süü põhjal kohtus, on sügavalt juurdunud juriidiline põhimõte. Veelgi enam, süüdi-mõistetud kurjategijaid ei küü-ditata mujale, isegi kui nad on teise riigi kodanikud. Euroopa seadused nõuavad hoopis määratlemist iga üksikjuhu põhjal, kas väljasaatmine on vajalik ja süüteo suurusega proportsioonis, nagu ka muude asjaoludega arvestamist, näiteks isiku ja kogukonna vaheliste sidemete tugevuse hindamist.

Muidugi ei pea Euroopa riikide ühiskonnad taluma kuritegevust ja ühiskonnaohtlikku käitumist. Kuid need kalduvused ei ole ühegi rahvusrühma monopol ja kõik peaksid olema seaduse ees võrdsed.

Teisest maailmasõjast saadik on eurooplased pidanud vastuvõetamatuks ühe rühma kollektiivset karistamist ja massilist väljasaatmist rahvuse alusel. Seega, jättes kõrvale fundamentaalsed õigused turvalisuse huvides, loob mustlaste kokkukogumine murettekitava pretsedendi.

Kuid Prantsusmaa valitsusel on igati õigus kutsuda üles parandama mustlaste tööhõivet ja arenguvõimalusi nende pärit-olumaades (peamiselt Bulgaaria ja Rumeenia), vähendades nõn-da survet liikumaks teistesse maadesse. Mustlased tahavad ja suudavad lõimuda, kui neile selleks võimalus antakse, näitavad ka minu fondi läbiviidud programmid. Nad on sunnitud üle Euroopa ringi liikuma, kuna kodus kohtavad nad jahmatavat diskrimineerimist ja viletsust. Euroopa Liit peab tunnistama probleemi üleeuroopalist iseloomu ning mustlaste kaasamiseks on tarvis laiahaardelist ja tõhusat strateegiat.

Suurim lõhe mustlaste ja enamusrahvuse vahel ei seisne kultuuris või elustiilis, kuigi meedia seda sageli nii kujutab, vaid vaesuses ja ebavõrdsuses. Ja see lõhe on füüsiline, mitte üksnes vaimne. Eraldi koolid takistavad lõimumist, tootes eelarvamusi ja läbikukkumist. Eraldatud elupiirkonnad on viinud tohutute pilpakülade ja asundusteni, kus ei ole vett, kanalisatsiooni ega muid väärikaks eluks vajalikke tingimusi.

Mustlaste viletsus ei ole mingi lühiajaline julgeolekuprobleem, mida saab lahendada julmade meetmetega, sõidutades inimesi ühelt liikmesmaalt teisele. See mitte üksnes ei nõrgesta Euroopa väärtusi ja põhimõt-teid, vaid see jätab ravita ka probleemi sügavamaid põhjused.

Euroopa suurima rahvusvähemusena moodustavad mustlased rahvastiku noorima ja kiiremini kasvava osa. Näiteks 2020. aastaks moodustavad noored mustlased Ungaris kolmandiku tööjõu hulka lisandujatest. Euroopa ei saa endale lubada veel üht kadunud põlvkonda.


Autor: George Soros, Sorosi fondi juhatuse esimees
Eesti Päevaleht, 30. august 2010

©Project Syndicate, 2010
Tõlkinud Priit Simson

Anna Lindhi Fondi rahastusel elluviidava projekti eesmärk on tugevdada kahe mere äärsete kodanikuühenduste koostööd, suurendada vastastikust mõistmist ja ühistegevusi regioonide vahel ning anda kodanikuühiskonnale (eelkõige valitud regioonide naistele, noortele ja migrantidele) võimalus esitada poliitikakujundajatele ettepanekuid eelpool toodud küsimustes.

Projekti arutelud viime läbi paaritunniste videokonverentside vormis korraldatud ümarlaudadel, mida juhivad valdkonna asjatundjad ning kus osalevad Balti- ja Vahemere suhetest huvitatud inimesed erinevatest eluvaldkondadest. Eriliselt ootame osalema noori, naisi ning rahvusvähemuste esindajaid partnerriikide kodanikuühendustest ja ülikoolidest. Projekti lõpetab laevakruiisil toimuv konverents Vahemerel 2011. aasta esimeses pooles, kuhu kutsume videokonverentside aktiivsed osalejad.

Sul on võimalus osaleda kolmel erineval teemal toimuvates aruteludes:

16. september (kl 12-16) – Keskkond: Kuidas käia Lääne- ja Vahemerega säästlikult ümber?
20. september (kl 12-16) – Kultuur: Mitmekultuurilisusega seonduvad väljakutsed
21. september (kl 12-16) – Ränne: Migratsiooni ja kultuuri seosed

Ümarlauad toimuvad Arengukoostöö Ümarlaua kontoris aadressil Suur-Karja 23, Tallinn. Katame ka teie transpordikulud, kui selles eelnevalt kokku leppida.

Palume teata hiljemalt 6. septembril, millisel ümarlaual soovid osaleda (võib ka mitmel erineval), aadressil evelin@terveilm.net.

Lisainfo projekti kohta: http://www.terveilm.net/?id=361.

Juuli lõpus – augusti alguses toimus Brasiilias järjekordne UNESCO maailmapärandi komitee aastakoosolek. 187 maailmapärandi konventsiooni ratifitseerinud riigist kuulub komiteesse korraga 21, Eesti osales esimest korda täieõigusliku liikmena.

Maailmapärandi esindusnimekirja loomine ja valikute tegemine on üks võimsamaid ja tuntumaid muinsus- ja looduskaitse võimalusi nii inimtekkelise kui ka looduspärandi tähtsustamisel globaliseeruvas ja seeläbi üheülbastuvas maailmas.

Nimekiri on taotluslikult muutumas maailma ajaloo pisimudeliks. Edevate valitsejate kapriisidest kerkinud paleede kõrval tähtsustatakse mälestisi, mis tuletavad meelde orjakaubandust, miljonite toitmiseks rajatud riisiterrasse, kanalite ehitust, tööstuse arengut, värskelt ka inglise vangide vastuvõtupunkte Austraalias ja külma sõja hukatusliku mälestusena vesinikupommi polügooni Bikini atollil. Niisamuti rõhutab füüsiliste mälestusmärkide rolli ajaloo interpreteerimisel Eesti muinsuskaitse – meiegi nimekiri peegeldab oma muinaslinnade, mõisate, tuulikute, meiereide ja nüüdseks juba ka kolhoosikeskuste uurimisega läbilõiget elust Eestis igal ühiskonna tasandil ega piirdu ainult arhitektuuri tippteostega.

Ohustatud pärand

Uute objektide nimetamine on istungi üks eredamaid, aga päris mitmel puhul ka muinsus- ja looduskaitsekaugemaid hetki. UNESCO taotleb kõigi maailmajagude võrdset esindatust. Mure eurotsentrismi pärast on põhjendatud, sest objektide rohkusega domineerivad Itaalia 45, Prantsusmaa 35, Saksamaa 34 ja Hispaania 32 mälestisega. On ka riike, kus ei ole ühtegi maailma-pärandi objekti. Seetõttu just Euroopa riikide, Kanada, USA ja Austraalia kaasabil on viimastel aastatel nimekirja arvatud suur hulk arengumaade pärandit. Samal ajal kasutavad Aasia ja Lõu-na-Ameerika suured riigid maailmajagude võrdse esindatuse argumenti ennekõike oma pärandi sisse kirjutamiseks. Nii on Hiinal 40, Mehhikol 31, Venemaal 24 ja Brasiilial 18 mälestist.

Tänavu võeti nimekirja 21 uut objekti, nende seas paraku ka selliseid, mille ülemaailmne väärtus jäigi küsitavaks. Eksperdiorganisatsioonide ICOMOS-i ja IUCN-i ning Euroopa riikide protestidest sõideti poliitiliste eelkokkulepete abil lihtsalt üle. Neid süüdistati eurotsentrismis ja heaoluriikide standarditega ahistamises. Kaeblejateks ei olnud jällegi mitte vaesed Aafrika maad, vaid maailma suurimad saastajad. Eesti otsustas tänavu selgelt toetada ICOMOS-i ja IUCN-i seisukohti, sest materjale läbi töötades võib päris julgelt väita, et nõudmised vastavad võimalustele. Kui Kongo kodu-sõda on looduskaitsjatel väga raske mõjutada, ei pea Baikali reostust jõuetult pealt vaatama. Ka Tallinnale esitatud nõudmiste osas tuleb olla pigem rahul, sest meilt nõutakse sama mõõdupuuga kui Londonilt, mitte nagu Etioopialt Lalibela kirikute kaitsel.

Kiirustamise ja mõne riigi selge kohalikele valimistele suunatud kampaania raames saime nimekirja objekte, mille muredega tuleb tõenäoliselt tegeleda juba selle komitee koosseisu ajal. Sest mida aasta edasi, seda enam tuleb ette üha süvenevaid probleeme algul au pärast nimekirja kantud objektide kaitsel.

Suurim oht mälestistele on inimene ise – sõjad, arendused või lihtsalt hoolimatus, kuid loomulikult on oma osa ka loodusõnnetustel. Egiptuse, Venezuela, Gruusia ja paljude teistegi riikide mälestised on ohustatud pärandi nimekirjas selgest suutmatusest teadvustada nende väärtust kohalikele. On lihtsalt hämmastav, kui palju nähakse vaeva, et oma objekte maailma-pärandi nimekirja saada, ja kui kiiresti ununevad palju kiidetud väärtused ning antud lubadused, siis kui kaevandused, sadamad või hotelliketid kiiret kasumit pakkuma tulevad.

Üha suurema ohuna pärandile teadvustatakse turismi, mis ühtpidi aitab küll pärandit tähtsustada, teisalt on aga tegemist üha agressiivsema parasiidiga, mis klammerdub oma hotellide, busside, restoranide ja muude vajadustega mälestise külge. Tallinna vanalinnas on kaalukauss veel enam-vähem kohalike kasuks, kuid üha enam vanalinnu muutub turistilõksudeks, millest kohalikud eelistavad hoopis eemale hoida. Teiste kogemusest on õppida väga palju ka meil.


Autor: Riin Alatalu
Eesti Päevaleht, 23. august 2010

Välisminister Urmas Paeti sõnul on Eestil pikaajalised kogemused liikluskasvatuse ja preventsiooni vallas. "Soovime aidata Gruusial ja Ukrainal liiklusohutusealase kasvatuse ja selgitustööga tõsta jalakäijate teadlikkust turvalisest käitumisest liikluses. Eesti kogemus näitab, et helkuri kohustuslik kandmine pimedal ajal vähendab jalakäijatel riski sattuda liiklusõnnetusse. Peatselt on algamas kooliaeg ning sügise saabudes lühenevad päevad. Seda enam on oluline liiklusõnnetusse sattumise vältimiseks teadvustada liiklejatele turvalise käitumise olulisust ning helkuri kandmise vajalikkust," lausus välisminister Paet.

Gruusiale suunatud SA Lõuna Koolituse projekti eesmärk on tõsta Gruusia liiklejate, eriti kooliõpilaste teadlikkust ohtudest liikluses ja sellest, kuidas neid vältida. Projekti raames saabuvad Gruusia politseiametnikud, haridus- ja teadusministeeriumi ning MTÜ "Partnership for Road Safety" esindajad nädalasele õppevisiidile Eestisse, kus neile jagatakse Eesti kogemusi liikluspreventsiooni osas. Koostöös Gruusia partneritega viiakse Tbilisi koolide õpilastega läbi liiklusohutusalased ennetusüritused. Tbilisi kooliõpilastele jagatakse ka liiklusturvalisuse teemalisi materjale.

Projektis osalevad Tbilisi suuremad koolid, kuna enamus liiklusõnnetusi juhtub pealinnas või selle lähiümbruses. Möödunud aastate jooksul on liiklusõnnetuste arv Gruusias kasvanud 1000 võrra. Paljud liiklusõnnetustes hukkunud jalakäijad on lapsed.

Ukrainas viib MTÜ VIA-INFO ellu projekti, mille eesmärk on suurendada jalakäijate turvalisust Ukrainas helkuri kandmise kultuuri arendamisega. Projekti raames jagatakse Ukraina liiklusmiilitsa töötajatele Eesti positiivset kogemust helkurikandmise vajalikkuse selgitamisest. Selleks korraldatakse Ukraina liiklusmiilitsa juhtidele seminar, preventsiooniosakonna töötajatele koolitus ning õppevisiit Eestisse.

Ukraina liiklusolukorra viimaste aastate statistika näitab, et teedel hukkub iga kahe tunni tagant inimene. Ukraina liiklusmiilitsa poolt läbiviidud uurimuse kohaselt on pooltel juhtudel jalakäijatele otsasõitudest süüdi jalakäijad ning suurem osa neist liiklusõnnetustest juhtub pimedal ajal. Ukrainas ei ole helkuri kandmine kohustuslik.


VÄLISMINISTEERIUMI PRESSITALITUS
637 7654
521 6821
pressitalitus@mfa.ee
www.vm.ee

Laadal oli kõikidel soovijatel võimalik anda oma panus korjanduskastidesse, kuid neil, kes kiires peomöllus selleks mahti ei saanud või kes üldse kohal ei käinud, saavad oma panuse anda interneti teel. Swedbankis on toetuste kogumiseks avatud arveldusarve, kuhu raha üle kanda: MTÜ VANAMÕISA KÜLA 221050004275.

Toetajate nimed (ilma annetatud summata) avaldatakse järgmises Saue valla ajalehes.

Lisaks ootab Vanamõisa Selts kuni 1. septembrisse korralikke mänguasju ja joonistustarbeid, mida Gori lasteaia lastele viia.

Lisainfo: http://www.vanamoisa.ee/index.php?e_id=11&p_id2=116&s_id=95&mod=laat

Viimase 50 aasta rängim kuumus ja põud on andnud hoobi maailma kahele suuremale teraviljatootjale Ukrainale ja Venemaale. Venemaal on saak hävinud enam kui kaheksal miljonil hektaril ja valitsuse prognooside kohaselt väheneb teraviljatoodang eelmise aastaga võrreldes vähemalt 36 protsenti ega ületa 65 miljonit tonni.

Ajalehe Vedomosti andmetel kavatseb Venemaa naasta nõukogudeaegse praktika juurde ja osta aastatel 2010–2011 sisse enam kui viis miljonit tonni vilja.

Egiptus on mures

Kuigi veel augusti alguses manitses Maailmapank teraviljatootjaid viljaeksporti mitte lõpetama, sest see tooks kaasa toiduainehindade tõusu maailmaturul, on Ukraina ja Venemaa seda siiski tegemas. Kui Ukraina peaks väljaveokvoodid kehtestama järgmisel nädalal, siis idanaabri juures on ekspordikeeld juba sisse seatud ja kehtib aasta lõpuni.

Venemaa samm on teinud ärevaks maailma suurima nisu sisseostja Egiptuse: riigi 80 miljonist elanikust pooled püsivad elus vaid tänu valitsuse jagatavale leivaabile. Riik kulutab toidu subsideerimisele aastas kolm miljardit dollarit. Venemaa aga annab Egiptuse nisuimpordist poole.

Nisu hind tegi juulis viimase 30 aasta kiireima tõusu, kerkides pea neljandiku. Juuni algusest on hinnatõus olnud enam kui 60 protsenti, tuletades teravalt meelde 2007.–2008. aasta üleilmset toidukriisi, mil põllumajandustoodete hinnad kerkisid rekordtasemele ja toidumässud olid igapäevased paljudes arenevates riikides.

Hinnatõus tõenäoliselt jätkub, sest investoreid teeb lisaks selle aasta saagile murelikuks ka praeguse põua mõju Venemaa talinisu saagile: kui vihma ei tule, ei ole mõtet ka head saaki loota.

Trigon Capitali nõukogu esimees Joakim Helenius on veendunud, et kuigi ajalooliselt on toit olnud lokaalne kaup ehk tarbitud on eelkõige lähialadel kasvatatud toitu, siis nüüd olukord muutub.

Põhjuseks on kliimamuutused, mille tagajärjel senised soodsa kliimaga põllumajanduspiirkonnad muutuvad kas järjest kuivemaks või siis vastupidi, niisked alad muutuvad järjest niiskemaks. Kumbki variant ei sobi aga saagikaks põllupidamiseks.

Teooriat kinnitab fakt, et lisaks Euroopas laiutavale kuivusele on tänavust teraviljapuudust suurendanud näiteks tugevad vihmad Kanadas. Sealsete põllumeeste turundusagentuur prognoosib, et vihmad talinisu külviperioodil vähendavad saaki 35 protsendi võrra.

Vahendajad kasumis

«Suured riigid nagu Hiina peavad üha rohkem toitu importima, sest ei suuda ise vajaminevat toota,» põhjendas Helenius toidukaubanduse mahtude suurenemist ja edasist hinnatõusu.

«Kui kliimamuutused toimuvad kiiremini, kui seni arvatud, on mõjud prognoositust suuremad,» rääkis Helenius, kelle firma Trigon Agri loodab toimuvatest muutustest kasu lõigata.

Tänavusest viljapuudusest loodavad kasu lõigata ka USA põllumehed ja vahendajad. Nii prognoosib Chicago konsultatsioonifirma AgResource president Dan Basse Briti majanduslehele Financial Times antud intervjuus, et järgmise aasta juunis lõppeval põllumajandusaastal eksporditakse umbes viis miljardit buššelit (buššel on USA kaubabörsidel kasutatav mahuühik, umbes 35 liitrit – toim) maisi, soja­ube ja nisu. Seda on äsja lõppenud hooajast 15 protsenti enam.

Citigroupi analüütiku David Driscolli sõnul on toidu­kriis ja kõikuvad hinnad vahendajatele alati hästi mõjunud: nii teenis firma ADM kolme aasta taguses kriisis igas kvartalis 400–500 miljonit dollarit kasumit. Võrdluseks: lõppenud kolmel kuul teeniti vaid 178 miljonit.


Autor: Kaja Koovit
Postimees, 21. august 2010

See tähendab, et tahtsime paljude kohtumiste ja konkreetsete abiprojektide külastamise kaudu näha, kui palju ÜRO ja teised humanitaarabi andvad organisatsioonid, samuti meie ise - doonorriigid, järgivad oma tegevuses humanitaarabi andmise põhimõtteid. Näiteks, kas abi vastas hädasolijate tegelikele vajadustele, kas abisaajaid kaasati abi andmise kavandamisse ja elluviimisse. Doonorriikide käitumist hinnates uurisime näiteks seda, kas Haiti abi rahastamine oli kiire ja piisavalt paindlik. See tähendab, kas annetatav summa oli seotud mõne konkreetse projektiga või jäeti vastav otsustusõigus abiorganisatsioonile.

Haitile jõudsime 27.juuni õhtul, sadas nagu oavarrest. Lennujaama hoone sai mäletatavasti maavärinas kõvasti kannatada, seega asus saabujate terminal ühes angaaris. Oma pagasit oodates tundus, et kohe-kohe annab hõre plekk-katus tugevale vihmale järele ja me satume ise hädaolukorda. Ent siiski läks kõik hästi - välja arvatud meie pagasiga, mis oli jäänud Pariisi. See lihtsustaski omamoodi minu järgmise kolme päeva hommikuid - polnud probleemi küsimusega, mida selga panna. Meie „hotell“ oli ÜRO humanitaartöötajate välitelklaagris „Camp Charlie“, mille ehitamisele ja töötamisele aitas kaasa ka Eesti. Väga südantsoojendav oli kohata laagris Eesti Päästemeeskonna liikmeid Enn Ebergi, Elle Jürgensoni ja Eiko Tammist.

Esimesed kolm päeva veetsime peamiselt kohtumistel ÜRO erinevate organisatsioonide kolleegidega, kelle töötubadeks on lihtsad konteinerid. Paljud on ilma konditsioneerita, mis muutub üle 40 kraadises kuumuses omaette väljakutseks. Oluline roll Haitil on ÜRO humanitaarabi koordinatsioonibürool (OCHA), kes seisab selle eest, et kogu abi andmise tegevus oleks erinevate organisatsioonide vahel kenasti koordineeritud, aidates vältida tegevuste asjatut dubleerimist. Lisaks rääkisime Rahvusvahelise Punast Risti, ÜRO Lastefondi, Toitlus-ja Põllumajandusorganisatsiooni, Maailma Toiduprogrammi ja paljude teistega. Mitmete kolleegidega kohtusime peale tööpäeva lõppu ka oma laagris ühise õhtusöögilaua ääres.

Nädala teine pool viis meid „põllule“. Põld tähistab humanitaarabimaailmas abi andmise asukohta. Külastasime mitmeid telklaagreid, kus saime rääkida abivajajatega, uurida, kas inimeste eest piisavalt hoolitsetakse ja tagatakse kõik eluks hädavajalik. Samuti tutvusime ajutiste majade ehitamise ja paigaldamisega. Vestlesime haitilastega, kes osalevad rusude koristamise projektides. Nad olid õnnelikud, et nii õnnestub vähest sissetulekut teenida.

Rusud...rusud...telklaagrid...rusud...
Linnas ringi sõites oli vaatepilt väga kurb. Meeletud rusudehunnikud, mille ärakoristamiseks arvatakse minevat 20 aastat, saatsid meid igal hetkel. Maavärina epitsentris Leoganis hävis või sai kannatada koguni 80% majadest. Pea igal pool, kuhu pilk pöörata, oli näha telklaagreid, paljud abiroganisatsioonide loodud või lihtsalt isetekkinud. Kuna Haitil on maaomandi küsimus väga suureks probleemiks, siis kodudeta jäänud inimesed on hõivanud kõik avalikud pargid, teeääred. Elatakse isegi vaevalt kolme meetrisel kahte sõidusuunda eraldaval maaribal...

Kuigi Haiti on asendunud uudiste esikolmikus teiste oluliste uudistega, on vaja jätkuvalt maailma toetust ja riigi ülesehituse edasist rahastamist. Nägin ise, et Haitil on oma imelise flora ja faunaga ning Kariibimere randadega suur turismipotentsiaal.

Mis kasu oli missioonist? Sellistel missioonidel osalemine on oluline ja humanitaarekspertidele hädavaajalik, sest humanitaarabi andmise otsuste tegemisel tuleks kursis olla ka tegeliku abi andmise protsessiga ning selleks on kasulik aeg-ajalt kohapeal abi andmisega tutvuda. Saadud kogemus võimaldab veelgi paremini globaalses humanitaarabi diskussioonis kaasa lüüa ja seda kujundada. Eesti võib oma panusega Haitil rahul olla, meie abi oli kiire, vastas vajadustele ning seda märgati ka rahvusvahelisel tasandil.


Autor: Kadi Metsandi, humanitaardiplomaat EV esinduses Genfis
Välisministeeriumi blog, 20. august 2010

Tegemist on riikide grupiga, kes on üheskoos heaks kiitnud humanitaarabi andmise head tavad ehk nn hea humanitaardoonorluse põhimõtted. Grupi liikmed saavad omavahel regulaarselt Genfis kokku. Arutelude ja tegevuste eesmärgiks on diskuteerida, kuidas paremini humanitaarvajadusi rahastada, ühtlasi jagatakse omavahel praktilisi kogemusi eesmärgiga muuta humanitaarabi andmine tõhusamaks ja omavahel paremini kooskõlastatuks.

Kuidas saab väike Eesti oma globaalses võrdluses pisikese humanitaarabi eelarvega (üldjuhul 10 miljonit krooni) üleilmsesse humanitaarabimaailma panustada?  On oluline, et Eesti tegevust selles vallas ei hinnataks pelgalt eraldatud abisummade järgi. Näiteks on hea humanitaardoonorluse initsiatiivi juhtimine väikeriigi võimalus globaalses humanitaarabi diskussioonis kaasa lüüa ja seda kujundada – nõudmata miljonite kulutamist, vaid pelgalt diplomaatide mõtteteravust ja initsiatiivikust. Lisaks ei või kannatanute abistamisel pidada ühtki krooni/dollarit üleliigseks.

Mis oli meie nišš Hea Humanitaardoonorluse grupi juhtimisel? Seadsime hea humanitaardoonorluse rühma juhtimisel üheks eesmärgiks laiendada humanitaarabi andmise heade tavade järgijate ringi. Sellega seoses võib lugeda töövõiduks Brasiilia otsust grupiga liituda. Eesti korraldas selle aasta jooksul uutele kolleegidele ja äsja grupiga liitunud riikidele kohtumisi, mille raames tutvustati vastastikku oma seniseid kogemusi ja tutvuti humanitaarabi kesksete mõistetega, sh ÜRO süsteemi toimimisega. Eestil on plaan jätkata nende kohtumiste korraldamist ka edaspidi.

Ühtlasi lootsime enda eeskujul kasvatada meiega koos ja hiljem liitunud EL liikmesriikide aktiivsust humanitaarabi poliitikas kaasa rääkimisel. Võib öelda, et meie tegevus ka sellel suunal on olnud edukas, kuivõrd kaks meiega ühel ajal liitunud EL liikmesriiki on avaldanud soovi tulevikus grupi tööd juhtida.

Eesti roll Hea Humanitaardoonorluse rühma juhtimisel äratas nii laiemas maailmas kui ka EL-i siseselt tähelepanu meie humanitaarabitegevuste vastu – oleme üks väheseid 2004. ja 2007. aastal liitunud liikmesriikidest, kes humanitaarabi küsimustes selle teema „dinosaurustega“ ühe laua taga istub ja kaasa räägib. Ühtlasi võimaldas eesistumine luua vahetuid kontakte isikute/organisatsioonidega, kellele lähenemine olnuks omal käel keeruline. Eesistumine aitas luua head suhted Euroopa Komisjoni humanitaarabi talitusega, Iirimaa jt. „vanade“ doonorriikidega. Ühtlasi tõstsime oma nähtavust Genfis asuvate humanitaarabi organisatsioonide silmis.


Autor: Liis Lipre, VM arengukoostöö büroo diplomaat
Välisministeeriumi blog, 19. august 2010

Juuli lõpus alguse saanud üleujutuste ja maalihete tõttu on Pakistanis ametlikel andmetel hukkunud 1402 inimest. Hävinud on ligi 900.000 elamut, veetulvade tõttu on kodud täielikult kaotanud või ajutiselt elukohast lahkuma sunnitud ligi 15 miljonit inimest, teatas päästeamet.

Pakistani lähetatud EL hindamis- ja koordineerimismeeskonnas on viie riigi ja Euroopa Komisjoni esindajad.

2001 aastal loodud Euroopa Liidu elanikkonnakaitsemehhanismi eesmärk on osalejariikide reageerimine loodus- ja tehnogeensetele katastroofidele kogu maailmas. Euroopa Liidu hindamis- ja koordineerimismeeskonnad koosnevad rahvusvahelistest ekspertidest, kelle ülesanne on sündmuskohal edastada infot kannatanud riigi kahjude ja esmavajaduste kohta, et tagada vajalikku abi saatmist ning jagamist elanikkonnale.

Gert Teder on Eesti Päästemeeskonna kogenuim liige, otsingu- ja päästerühma juht. Ta on osalenud EDRT missioonil Pakistanis 2005. aastal ja 2006 aastal majandas ÜRO välilaagrit samuti Pakistanis. 2010 aastal osales Teder Euroopa Liidu hindamis- ja koordineerimismeeskonna koosseisus missioonil Haiti maavärinapiirkonnas.

Välisministeerium aitas ÜRO Maailma Toiduprogrammi kaudu Pakistanis tugevate mussoonvihmade tõttu põhjustatud üleujutustes kannatanute olukorda leevendada miljoni krooniga.


Autor: Erik Rand
Eesti Päevaleht, 18. august 2010

Inimese ja looduse põhjustatud õnnetused toovad igal aastal kaasa tohutuid kannatusi miljonitele - enamasti kahjuks maailma kõige vaesematele ja haavatavamatele rahvastele. Täna on maailmas enam kui 27 miljonit sisepõgenikku ja 10 miljonit pagulast. Iga kuues inimene kannatab kroonilist nälga. Humanitaarabitöötajad püüavad tagada elupäästva abi jõudmise kõigi abivajajateni ja seda olenemata nende elukohast, usust, sotsiaalsest kuuluvusest või rahvusest. Humanitaarabitöötajad võivad olla nii kohalikud kui ka välismaalased, nii mehed kui naised, esindades erinevaid kultuure ja kogemusi.

Kahjuks on üha sagedamini kriisikolletes levinud vaenulik suhtumine humanitaarabi andjatesse. Selle suhtumise on sageli põhjustanud lahkhelid moslemi ja kristliku maailma vahel, tuues kaasa vale kuvandi levimise Lääne humanitaarabi organisatsioonidest – neid peetakse tihti nn „lääne ideoloogia“ pealesurujateks ja seega vaenlasteks. See väärarusaam on kaasa toonud humanitaarabitöötajate vastu suunatud tahtlike rünnakute kasvu (nt röövimised, pommirünnakud ja muu vägivald). Rünnakuid sooritatakse vaatamata asjaolule, et humanitaarabi töötajad ei toeta ühtegi vaenutegevuse poolt, jagavad abi olenemata rahvusest, rassist, soost, usutunnistusest, klassikuuluvusest või poliitilistest vaadetest, ei lähtu poliitilistest, majanduslikest ega sõjalistest eesmärkidest ja ei kanna relvi ega vormiriietust.

2009. aastal hukkus 102 ja rööviti 92 humanitaarabitöötajat. Selle aasta statistika saab olema veelgi süngem. Rünnakutele humanitaarabi töötajate vastu juhib tähelepanu ka Euroopa Liidu Komisjon oma käesoleva aasta Maailma humanitaarabi päeva kampaanias, mille moto on: „Ära tulista, olen humanitaarabi töötaja!“

Iga päev annavad inimesed ja riigid elupäästvat humanitaarabi. Eesti on oma võimaluste piires humanitaarkatastroofides kannatanuid abistanud juba üle 10 aasta. Eesti riigi panus on aasta-aastalt kasvanud. Käesoleval aastal on Eesti toetanud seitset humanitaarkriisi - Haitit, Moldovat, Ghanat, Kõrgõzstani, Usbekistani, Gambiat, Venemaad ja Pakistani. Eesti on annetanud humanitaarkatastroofide ohvrite heaks käesoleval aastal kokku 11,5 miljonit krooni.

Välisministeeriumis tegelevad humanitaarabiga muude ülesannete hulgas viis diplomaati. Neist kaks töötab Tallinnas, kaks ÜRO juures nii Genfis kui ka New Yorgis ja üks EL juures Brüsselis. Katastroofipiirkondades kohapeal ehk nn „põllul“ Eestil diplomaate ei ole. Küll aga käib humanitaarabi kohapeal andmas Eesti Päästemeeskond. Näiteks sellel aastal on Päästemeeskond Rahvusvahelise Humanitaarpartnerluse (International Humanitarian Partnership) koostöövõrgustiku raames humanitaarabi andmas Haitil.


Autorid: Karin Kaup (EV alaline esindus ÜRO juures) ja Liis Lipre (VM arengukoostöö büroo)
Välisministeeriumi blog, 16. august 2010

Lisainfo:
http://www.worldhumanitarianday.info
http://www.vm.ee/?q=et/taxonomy/term/90
http://www.terveilm.net/?id=9&tag=19