Finantsportaal 24/7 Wall St järjestas suhtelise vaesuse määra põhjal kümme vaeseimat riiki maailmas. Tabeli aluseks olev Maailmapanga statistika sisaldas andmeid 112 arengumaa kohta.

Maailma vaeste TOP (sulgudes suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal rahvastikust)
1. Haiti (77 protsenti)
2. Ekvatoriaal-Guinea (76,8 protsenti)
3. Zimbabwe (72 protsenti)
4. Kongo DV (71,3 protsenti)
5. Svaasimaa (69,2 protsenti)
6. Eritrea (69 protsenti)
7. Madagaskar (68,7 protsenti)
8. Burundi (66,9 protsenti)
9. Sierra Leone (66,4 protsenti)
10. São Tomé ja Príncipe (66,2 protsenti)


Autor: Kaur Paves
E24.ee, 15. september 2012

Kirjutasime eile Elevandiluurannikult ja Guineast pärit varjupaigataotlejatest, kes väidavad, et neile ei anta sotsiaalabi ega keeleõpet, ja kes kogevad Eestis eelarvamuslikku suhtumist.

Võõramaalaste integratsioon ühiskonda sõltub suuresti sellest, kas nad räägivad kohalikku keelt. Sellepärast on paljud Euroopa riigid nüüdseks keeleõppe varjupaigataotlejate vastuvõtukeskustes kohustuslikuks muutnud. Seda tuleb alustada kohe, kui riiki saabutakse, et selleks ajaks, kui keskusest lahkutakse, räägiks enamik neist juba natuke selle riigi keelt. Vastuvõtukeskused aga annavad neile toitu ja haridust.

Teie kirjeldatud põgenike lood on väga usutavad ja tüüpilised. Nendes riikides on praegu väga tõsine olukord. Lääne valitsused peaksid sellistel juhtudel asüüli andma. Seda kohustab ka sellekohane ÜRO protokoll, mille järgi peab inimesele asüüli andma, kui teda kiusatakse oma riigis taga rassi, usu, soo või poliitilise kuuluvuse tõttu. Ja kui ta saab asüüli, peab tal olema samasugune õigus töötada, elada ja saada samad sotsiaalsed garantiid, mida saavad kohalikud.

Lääneriigid on hakanud viimasel ajal Aafrikast tulevate põgenike ees uksi sulgema. Mis te sellest arvate?

Jah, viisatasud on tõstetud väga kõrgeks ja nende saamine on tehtud väga raskeks. Teiseks karmistatakse Euroopa Liidu reegleid, et migrante mitte sisse lubada. Migrandid, enamik neist, põgenevad oma maalt, sest nad tahavad uues riigis paremat tulevikku. Nad on majanduspõgenikud. Riikides nagu Holland vajatakse neid, et teha madala astme töid. Nad pühivad tänavaid, puhastavad tualette, teevad töid, mida hollandlased teha ei taha. Aga kui keegi on tõeline põgenik, siis see on teine asi – kui ta otsib varjupaika.

Riigina tuleb neid kahte varianti eristada: mis on selle inimese tuleku tõeline põhjus? Aga minu arvamus on, et iga aafriklane, kes satub Eestisse, peab olema tõeline põgenik, kelle elu on ohus. Sest esiteks, nad ei tunne seda riiki, nad ei ole tingimata valinud Eestit oma sihtmärgiks ja kindlasti ei saanud neil olla mingeid püüdlusi siin töötada. Siin on neil raske hakkama saada, nad ei räägi riigikeelt ja on veel ka väga külm! Seega Eesti ei ole nüüd küll riik, kuhu vooriks majanduspõgenikke.

Pagulased väidavad, et Eesti linnades neid diskrimineeritakse ja öeldakse, et mingu tagasi oma maale.

Riigid peavad rahvast harima. Kas või looma koolidesse programme. See pagulane, kellest te kirjutasite, võiks juhul, kui ta on eesti keelt õppinud, külastada algkoole, kus lapsed pole kunagi musta inimest näinud. Las ta räägib inimestele, kuidas nad Aafrikas elavad ja miks nad pidid tulema siia, tundmatusse riiki. Nii saaksid lapsed, kes on järgmine põlvkond, aru, et väljaspool Eestit, Venemaad ja Soomet on teine maailm. Hoopis teine kontinent. Ja et see ei ole tolle mehe süü, et ta pidi sellest riigist põgenema.

Kuidas staatust ootavad inimesed muidu Euroopa riikides elavad?

Nad saavad eluaseme ja samad sotsiaalsed garantiid kui selle riigi töötud inimesed. Teisisõnu miinimumtoetused. Nende eest hoolitsetakse hästi. Aga seni kui nende staatus pole määratud, on neil keelatud töötada. Ka seda tuleks minu arvates muuta, sest inimestel oleks palju parem integreeruda, kui neil lubataks kohe tööle hakata. Nüüd riigid küll püüavad neid protseduure kiiremini teha.

Meil öeldakse varjupaigataotlejatele siiski enamasti ära, rahvusvaheline kaitse antakse väga vähestele.

ÜRO pagulasi puudutavas konventsioonis on kirjas, et kui inimene, kes otsib varjupaika, ei saa tõendada ohtu, mille eest ta põgeneb – mis on enamasti nii, sest kuidas sa saad seda tõendada –, siis vastuvõttev riik peab konventsiooni järgi teda uskuma ja andma positiivse vastuse. Asüülitaotlejal ei ole tõendamise kohustust.

Staatuse määramine ongi väga keeruline. Selleks on vaja intervjueerimiskogemusega inimesi ja teadmisi poliitilisest olukorrast riikides, kust nad tulevad.

Sellel on ka taustalugu, miks Aafrika olukord on nii halb – koloniseerimine ja kõik, mis on sellele järgnenud. Nüüd, kui nad tulevad Euroopasse, on see probleem.

Pean tõdema, et Aafrika ajalugu on olnud raske, aga selle on põhjustanud peamiselt kolonisaatorid. Nüüd nad jätkavad Aafrika ja tema loodusressursside ekspluateerimist.

Toon näiteks kohvi, mida me Ugandas kasvatame. Meil on suurepärane kliima, me oleme ühed maailma suuremad kõrgekvaliteedilise kohvi tootjad. Aga meie talupojad saavad kilo eest vaid ühe dollari. Kui ma lähen Euroopas poodi, pean maksma sama kõrgekvaliteedilise kohvi eest 12 eurot. Talupoegadele makstavad hinnad määrab rahvusvaheline turg, peamiselt lääneriigid, mitte meie. Meilt röövitakse endiselt meie loodusressursid. Siin valitseb endiselt ebaõiglus, sest me ei saa läänega vabalt kaubelda. Mida meie Ugandas ja paljudes teistes Aafrika riikides tahame, on see, et lisaväärtuse tootmine, kohviubade röstimine, jahvatamine ja pakendamine peaks toimuma Aafrikas. Selleks on meil vaja investeeringut, meil ei ole selleks tehnoloogiat. Meie, Aafrika riigid tahame kaubandust, mitte abi.

On tehtud ka õiglase kaubanduse ehk fair trade’i organisatsioone, aga need on väga väikesed.

Jah, see on köömes. Toon veel näiteks Euroopa piimatootmise. Iga EL-i lehm saab päevas kaks eurot toetust. Seda on rohkem, kui on keskmisel Aafrika perel elamiseks päevas. Turg on nii moonutatud. Kui Euroopa lehmade toetamist ei oleks, siis meie Ugandas suudaksime toota värsket piima, lennutada selle Euroopasse ja müüa odavamalt kui Euroopa talupoeg.
Maailma Kaubandusorganisatsioon on välja arvutanud, et üle maailma antakse subsiidiume 350 miljardit dollarit aastas. Arenguabi kõigile maailma vaestele riikidele on seevastu vaid 52 miljardit aastas. Niisiis on toetused peaaegu seitse korda suuremad kui arenguabi. Hoidke oma arenguabi endale, me ei vajaks seda, kui te vähendaks oma subsiidiume.

Kes Ta on?

Mirjam Blaak
hollandlasest ugandalane


Hollandis sündinud, ent naturalisatsiga Uganda kodakondsuse saanud Mirjam Blaak on pool elu elanud Aafrikas Kenyas ja nüüd Ugandas.

Hariduselt jurist

Abielus ugandalasega

Praegu peab Uganda suursaadiku ametit Beneluxi maades. Veel on ta aastaid olnud aktiivne Uganda poliitika- ja ühiskonnategelane ning inimõiguste, pagulaste ja kodusõjaohvrite eest seisja.

Enne seda on ta kaua töötanud ÜRO Aafrika pagulaste komisjoni juures ja teinud Aafrika põgenikega tuhandeid intervjuusid.


Autor: Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht, 14. september 2012

Ka sama artikli netikommentaaridest vaatas vastu palju rassistlikke seisukohti.

See vestlusring ajendas meid tutvustama uuringut, mille korraldasid tänavu justiitsministeeriumi ettepanekul Tartu ülikooli sotsioloogia magistrandid. Uurisime, kuidas tunnevad end Tallinna ja Tartu ülikoolides õppivad, teadustööd tegevad või õpetavad teise nahavärviga inimesed. Uuringus osales 12 välismaalast, kes olid pärit peamiselt Hiinast ja Indiast, kuid ka pakistanlane, keenialane ja kamerunlane. Tegime kõigiga neist pika intervjuu, milles küsisime nende Eestisse tuleku lugu, esmamuljeid ja kogemusi eesti inimestega. Kui netikommentaaride põhjal võib tekkida mulje, et eestlased suhtuvad teise nahavärviga inimestesse väga sallimatult, siis meie uuringust nii kurba muljet ei jäänud.

Eestlased võõrastavad

Intervjueeritavate esmamuljed kohalikest olid erinevad, leidus nii väga positiivseid kui ka segadust tekitavaid. Osale tundusid kõik inimesed väga viisakad ja sõbralikud, teised ei mõistnud alguses kohalike käitumist. Positiivsete esmakogemuste põhjal eeldas üks osaleja, et eestlastega on väga lihtne sõbraks saada, kuid hiljem selgus, et nii see siiski ei ole. Vastanute sõnul võõrastavad eestlased endast erinevaid inimesi.

„Eesti kultuur on hea siis, kui sa tahad vaikselt elada. Tule siia ja mitte keegi ei sega sind. Sa elad, käid kontoris, tuled tagasi ja sööd, magad. Mitte keegi ei sega sind. Eesti kultuur on hea, kui sa ei soovi suhelda.” (Hiina mees)

Jäi mulje, et välismaalased ootavad eestlastelt suuremat suhtlemisaktiivsust. Positiivsetest omadustest toodi eestlaste puhul esile töökus, täpsus ja ausus. Huvitav oli, et eestlaste töökusele antav hinnang sõltus vastaja päritolumaast: kui indialased imestasid, kui tõsiselt siinsed inimesed oma tööd võtavad, siis hiinlased leidsid, et eestlased võtavad tööd vabalt ja pigem naudivad elu. Ka toodi esile, et eestlased on välismaalastega oma keele suhtes väga nõudlikud ja keeleoskajad võetakse paremini omaks.

Loobuda eripärast

Kamerunist pärit osaleja väitis, et püüab mõnikord käituda nagu eestlane: olla võimalikult vähe emotsionaalne ja vähe suhelda. Üks hiina noormees leidis, et eestlaste suhtlemisviis talle kontakti loomise aja- ja energiakulukuse tõttu ei sobi, aga samast rahvusest neiu otsustas ennast sel määral muuta, et märkab endas nüüd tüüpilise hiina rahvusliku eripära nõrgenemist ja eestlastega sarnasemaks muutumist.

Seega tundub eestlastepoolse omaksvõtu jaoks olevat oluline, et välismaalane loobuks teataval määral oma kultuurilisest eripärast ja võtaks omaks kohaliku.

Ohtlikud õhtused tänavad

Kuigi üldiselt peeti eestlasi tolerantseteks, oli uuringus osalenutel ka ebameeldivaid kogemusi. Paljud mainisid, et väldivad õhtuti väljas liikumist, sest see pole turvaline: oli juhtunud, et ebakained noored olid proovinud tüli norida või füüsiliselt vägivaldseks muutunud. Sobimatute väljendite hõikamine ja keskmise sõrme näitamine oli isegi tavapärane.

Mõnedki olid kogenud, et nende teenindamisega viivitati ametiasutustes märgatavalt. Arvati, et ametnikud püüavad suhtlemist vältida, sest ei oska piisavalt inglise keelt.

Võõrad kipuvad tänaval järele vaatama ja isegi ei varja seda.

„Mul oli üks intsident, kus üks tumedate prillidega naine kõndis õhtul tänaval. Ja kui ma temast möödusin, siis ta võttis prillid eest ära ja jõllitas mind kohe hoolega.” (India mees)

Esialgu polevat selline tähelepanu olnud häiriv, kuid muutus ajapikku siiski segavaks. Mõnigi välismaalane arvas algul, et inimesed vaatavad teda, sest soovivad vestlust alustada. Kui välismaalane aga uudishimutsejaid ise kõnetas, keerati pea kiiresti ära ega soovitud rääkida.

Üks Indiast tulnud mees pani toidupoes tähele, et turvamees jälitab teda ja seisab pidevalt tema selja taga. Kuna seda ei juhtunud üks kord, vaid iga kord, kui ta kohalikku Maksimarketisse läks, siis ta loobus seal käimast. Teine samalaadne olukord oli ühes Prismas. Seekord läks mees infolauda aru pärima, miks seisavad kaks turvameest kogu tema poes viibimise aja tema selja taga, temast vaid poole meetri kaugusel. Kui see teade turvameestele edastati, siis olevat nad põhjenduseks öelnud, et see on rutiinne tegevus. Mees aga rõhutas, et tema arvates pole see ikkagi normaalne, ja tundis ennast väga ebamugavalt.

Siia jääda ei taha

Inimeste diskrimineerivat või lihtsalt ebameeldivat käitumist tõlgendasid ja põhjendasid intervjueeritavad erinevalt. Leiti, et eestlased võivad arvata, et teise kultuuritaustaga inimesed ohustavad nende kultuuri või soovivad neilt midagi ära võtta – immigrantides võidakse näha ohtu töökohtadele ja rahvuslikule identiteedile. Huvitavaks võib pidada asjaolu, mida mitmes loos esile toodi: nimelt arvati, et inimeste suhtumine välismaalasesse sõltub tolle päritolumaast. Neisse, kes on pärit tugevama majandusega riikidest, suhtuvad eestlased paremini kui nendesse, kes on pärit vaesematest riikidest.

Üks näitaja selle kohta, kas Eestit peetakse elukeskkonnana turvaliseks, on kindlasti see, kas siin aastaid töötanud või õppinud välismaalane tahab oma tulevikku Eestiga siduda või mitte. Üks intervjueeritav soovis näiteks kodumaale tagasi pöörduda, sest leidis, et siinne õhkkond on välismaalaste suhtes vaenulik ja tema lapsele mitte just kõige parem kasvukeskkond. Ta näitas Youtube’ist Kreisiraadio klippi „Neeger” ja ütles:

„Ma usun, et enamik välismaalasi, kes on siia on õppima või töötama tulnud, lahkuvad kas aasta varem või aasta hiljem, aga nad kõik lahkuvad. Keegi ei taha ennast tunda kõrvalejäetuna… Sest see asi on ikka seal olemas, et nad on teistsugused inimesed ja… Inimesed on küll sõbralikud, aga ikkagi on arenemisruumi. Hetkel ei tunne ma ennast siin koduselt. Ma ei taha, et keegi hakkab minu lapse käest uurima, miks ta on tumedanahaline.” (India mees)

Nagu näha, oli enamikul küsitletutel olnud Eestis ühel või mitmel korral ebameeldivaid kogemusi ja enamasti oli need saadud avalikus ruumis. Uuringu põhjal võib järeldada, et oma tuttavate välismaalastega on eestlased sõbralikud, võõrast aga võidakse tänaval solvata ainuüksi tema välimuse tõttu. Kuigi paljudel oli ebameeldivaid olukordi tekkinud just noortekampadega, peeti nooremaid inimesi siiski üldjoontes tolerantsemateks. Uuringust jäi kõlama, et Eesti on hea koht, kus saada haridust või teha teadustööd, kuid samal ajal soovitakse enamasti siit edasi liikuda ega seostata oma tulevikku Eestiga.

Artikkel põhineb uuringul „Salliv Eesti. Erineva nahavärviga välisõppejõudude ja -tudengite kogemused”. Uuringugruppi kuulusid: Maire Forsel, Karin Jõers-Türn, Andres Kukk, Tarmo Laaniste, Kirsika Luha, Merle Lust, Oliver Nahkur, Kadri Pelisaar, Kaarin Plaan, Kadri Raid, Birgit Rootsi ja Liis Tigane. Juhendaja oli Judit Strömpl. Kogu uuringuga saab tutvuda aadressil: http://www.ssi.ut.ee/et/teadustoo/uliopilaste-uurimistood


Autor: Maire Forsel, Tartu ülikooli sotsioloogia magistrant
Eesti Päevaleht, 12. september 2012

 Seadusettepanek kehtestaks 3-aastase vanglakaristuse ja 50 000 ruupia (900 dollari) suuruse trahvi isikutele, kes värbavad mistahes liiki tööle alla 14-aastaseid lapsi või kasutavad alla 18-aastaseid ohtlikes tööstusharudes.

Kui parlament seaduse – mille kabinet sel nädalal heaks kiitis – kinnitab, jõuab lõpule Indias pikemat aega valitsenud ametlik tolerantsiajastu vaeste laste tööjõuna kasutamise paratamatuse suhtes.

Laste ja inimõiguste eest võitlejad ning Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) tervitasid ettepanekut kui vertaposti India lapstööjõu debatis, kuid tunnistasid, et selle rakendamine osutub ülimalt keerukaks.

«Lõpuks ometi on nad mõistnud, et hariduse hüved on pikemas perspektiivis palju suuremad, kui lapstööjõu lühiajalised tulud,» ütles mõjukas India majandusteadlane A. K. Shivakumar.

Keegi ei tea täpselt, kui palju lapsi Indias tööl käib.

2001. aasta rahvaloendusel leiti, et 5-14 aasta vanuseid lapsi oli tööhõives ca 12 miljonit, kuid 2009. aasta statistikas märgiti numbriks 5 miljonit.

Unicefi hinnangul töötab Indias ligikaudu 28 miljonit alla 14 aasta vanust last, umbes kaks kolmandik neist põllumajanduses – nii oma pere põllumaal kui ka teiste farmerite abilistena.

India 1986. aasta lapstööjõuseadus keelab alla 14-aastaste kasutamise ohtlikes tööstusharudes nagu keemia- ja kaevandustööstuses, 2006. aastal lisati seadusse säte, et lapsi ei tohi kasutada ka majateenijate ja restoranitöötajatena.

Kuid tänaseni tõrkusid India poliitikud lapstööjõudu täielikult keelustamast, kuna leidsid, et see kahjustaks vaeseid majapidamisi (mis sõltuvad ots otsaga kokkutulemiseks oma laste töötasust) ning käsitöölisi, kes ametioskusi isalt pojale pärandavad.

«Nad tõesti uskusid, et vaesed pered vajasid laste täiendavat sissetulekut,» ütles Shivakumar.

Aktivistid kardavad, et uute reeglite jõustamine eeldab tohutut poliitilist ponnistust, kuna riigis on isegi olemasolevate lapstööjõu seaduste eiramine laialt levinud.

«Ma olen näinud paljusid lapsi restoranides töötamas, paljusid ka teiste inimeste kodudes,» ütles Human Rights Watchi juht Lõuna-Aasias Meenakshi Ganguly. «Rikkad indialased ütlevad meile, et nad pakuvad paremat toitu ja ulualust lastele, kes muidu elaksid palju halvemates tingimustes. Ja sellega nad õigustavad laste tööjõu kasutamist.»

Unicefi lastekaitseprogrammi juht Indias Jose Bergua usub aga, et seadusemuudatus oleks otsustavaks relvaks võitluses laste õiguste eest.

«Üleöö laste tööst jagu ei saa,» ütles ta. «Aga õigest seadusest on palju abi.»


Copyright The Financial Times Limited 2012
Autor: Amy Kazmin, FT    
E24.ee, 30. august 2012

Sel aasal on päeva teemaks "Kirjandus ja rahu". Maailmas on enam kui 770 miljonit kirjaoskamatut täiskasvanut, neist 2/3 naised. Rohkem kui pooled kirjaoskamatud elavad vaid neljas riigis (Indias, Hiinas, Bangladeshis, Pakistanis)  ja 19 riigis on kirjaoskajate täiskasvanute määr väiksem kui 55%.

Vaata UNESCO videost, mida see sõnapaar tähendab iraaklaste jaoks.

Maailma riigid seadsid 2000. aastal eesmärgiks, et 15 aastaga peab vaesuses ja näljas elavate inimeste arv poole võrra vähenema. Kahjuks tundub selle saavutamine tänaseks ebareaalne. Pärast 2015. aasta tähtaja täitumist on vaja uusi eesmärke ja tegevusplaane – millised peaks need aga olema? Tule kuula debatti ja ütle ka oma sõna sekka! Kogutud mõtted saadame ka  EL-i ja ÜRO-sse.

KUI PALJU ON SENISEST ARENGUABIST OLNUD KASU MAAILMA KÕIGE VAESEMETELE?
KAS JA KUIDAS SAAKS UUS RAAMISTIK MÕJUTADA MAAILMA VALITSEMISTAVASID?
MILLISED PEAKS OLEMA EESTI SUHTED ARENGUMAADEGA?
KUIDAS SAAME TULEMUSLIKULT AIDATA TAGADA INIMVÄÄRSE ELU KOGU MAAILMAS?

Debateerivad ja publiku küsimustele vastavad:

• Siim Nemvalts, Eesti tervishoiuekspert Afganistanis
• Sven Mikser, Riigikogu väliskomisjoni liige
• Mari-Helene Kaber, Humana Eesti  / AKÜ nõukogu liige

Ürituse korraldab MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud. Lisainfo: evelin@terveilm.net

Samuti märkis välisminister Paet, et hoolimata viimastest arengutest Valgevenes on Idapartnerlus jätkuvalt instrument, mille kaudu toetada muutuste toimumist riigis. Paeti sõnul on hiljuti lahvatanud Valgevene ja Rootsi diplomaatiline konflikt olukorda komplitseerinud ning muutnud Valgevene abistamise Euroopa Liidu jaoks senisest raskemaks, kuid diplomaatiliste suhete kriis ei tohiks siiski mõjutada projekte, mis on suunatud otseselt Valgevene ühiskonna toetamisele ja arendamisele. „Teame oma kogemusest kui vajalik on üleminekuperioodil sõprade ja naabrite toetus,“ ütles Paet. „Seetõttu otsustasimegi Tallinnasse luua Idapartnerluse keskuse, mis annab meile võimaluse jagada oma kogemusi ja teadmisi ning toetada idapartnereid nende arenguteel,“ lisas välisminister.

Paet rõhutas aga ka seda, et sama oluline, kui Euroopa jätkuv toetus, on valgevenelaste endi soov ja tahe reforme läbi viia. „Ilma inimeste endi tõsise töö ja soovita ei ole väline abi kunagi piisav, et sihile jõuda,“ lausus ta. „Loodetavasti tekib ka täna alguse saava seminari käigus viljakaid mõtteid, mis aitavad olukorda Valgevenes paremuse poole muuta,“ lisas Paet.

27.-29. augustil Tallinnas Idapartnerluse keskuse poolt korraldatud Valgevene kodanikuühiskonna esindajatele suunatud seminar keskendub demokraatia ja parlamentarismiga seonduvatele teemadele. Seminar on Eesti panus Euroopa Liidu moderniseerimisdialoogi, millega alustati 2012. aasta märtsis.


FOTOD

Kuuleme muljeid EVS vabatahtlikku tööst Ghanas Raimo Pregelilt, meie Afganistani ekspert Maari Ross annab ülevaate, mida oleme teinud Põhja-ja Ida-Afganistani laste ja naiste toeks. Saadame teele meie uued vabatahtlikud Janika ja Karini Keeniass ja Diana Ghanasse, ning kui side meid alt ei vea, pakume skaibisooje uudiseid otse Kampalast.

Et oleks teada, palju toole kohale tuua ja mitu joogitopsi varuda, olge head ja andke märku oma tulekust  hiljemalt 28. augustiks riina.kuusik[A]mondo.org.ee. Nagu ikka on lapsed ja kaasad oodatud. Samuti on viimane hetk Keenia laste toetajatel kirju tuua.

„Sel aastal on Eesti toetatud põua ja näljahäda käes kannatavate riikide − Tšaadi, Kesk-Aafrika Vabariigi, Nigeri ja Somaalia elanikke. Samuti oleme aidanud  leevendada inimeste olukorda kriisikolletes − Süürias ja Lõuna-Sudaanis,“ märkis Paet. Välisminister lisas, et Eesti on saatnud võimalusel katastroofipiirkondadesse ka oma päästemeeskonna liikmeid, näiteks 2010. aastal maavärinas kannatanud Haitile ning üleujutustejärgsesse Pakistani.
 
Paeti sõnul on Eesti humanitaarabi osutanud alates 1998. aastast. „Eesti tegi oma esimese vabatahtliku annetuse Rahvusvahelise Punase Risti Föderatsioonile ning sellest ajast alates oleme abi andnud rohkem kui kolmekümnele riigile maailma eri paigus,“ lisas ta.
 
Samuti märkis välisminister, et Eesti on aasta-aastalt kasvatanud oma toetust nii ÜROle ja teistele rahvusvahelistele humanitaarabiorganisatsioonide kui ka Punasele Ristile. „Sel aastal on humanitaarabi osutamiseks planeeritud ligikaudu miljon eurot,“ ütles Paet.
 
Humanitaarabi on inimestevahelise universaalse solidaarsuse põhiline väljendusvorm ja moraalne kohustus. Humanitaarabi andmine, sealhulgas humanitaarabi missioonidel osalemine on Eesti välispoliitika oluline osa. Humanitaarabi eesmärk on loodus- või inimtegevusest põhjustatud katastroofide ajal või nende järel inimelude päästmine, inimeste kannatuste vähendamine ja inimväärseks eluks hädavajaliku tagamine, samuti abi, mis on mõeldud nimetatud olukordade ennetamiseks ja nendele reageerimiseks valmisoleku parandamiseks. Humanitaarabi antakse olukorras, kus kohalikud abiandjad on juba ülekoormatud, võimetud või ei soovi tegutseda. Humanitaarabi osutamisel lähtutakse abivajava riigi, territooriumi, ühenduse, režiimi, rühmituse või rahvusvahelise organisatsiooni abipalvest.
 
Selle aasta humanitaarpäeva teema on „Mina olin siin“. Infot ülemaailmse humanitaarpäeva kohta: www.un.org/en/events/humanitarianday
 

Lisainfo
Eesti humanitaarabi andjana
Eesti osalemine rahvusvahelises humanitaarpoliitikas
Eesti humanitaarabi tegevused 2012. aastal

Siinkohal pole ka midagi imestada, kuna just Londoni linn pälvis 2008. aastal Fair Trade liikumise aunimetuse, teatas reilukauppa.fi.

Praeguste andmete kohaselt süüakse olümpiamängudel ja selle järgneval paraolümpial 10 miljonit Fair Trade sertifikaati omavat banaani, mis on hangitud Kariibi mere saartelt või Lõuna-Ameerikast. Lisaks selle varuti 14 miljoni kohvitassi jagu kohvi ja 10 miljonit annust suhkrut.

Kõik need kogused on arvestatud kuue nädala peale ning rahaliselt koguneb sellest 125 000 lisaeurot, mis lähebki just Fair Trade süsteemiga liitunud arengumaade väiketalunike elujärje parandamiseks.

Fair Trade aitab arengumaade maaviljelejatel muuta on põllupidamisviisi efektiivsemaks ja võimaldada nende lastel käia koolis. Samuti annab Fair Trade süsteemiga liitumine maaviljelejatel võimaluse rajada kaeve puhta vee saamiseks ning parandab arstiabi saamise võimalusi.

Samas ei jätkunud Fair Trade liikumisel äsjalõppenud olümpiamängude korraldajatele mitte ainult kiidusõnu. Nii raporteeris rahvusvaheline Play fair kampaania ka sellest, et olümpiamängude fänninänn ja ka riided olid valmistatud ebaeetilisi töösuhteid kasutades.

Kuna suur osa eelmainitud toodangust tuli Aasiast, siis rõhutaski Play fair, et Hiina, Filipiinide ja Sri Lanka tehastes ei saa rääkida töötajate õigustest, kuna sealsed tööpäevad kestavad üle 12 tunni. Samas valmib just sealsetes tehastes lõviosa Adidase, Brooks’i ja Nike kaubamärki kandvast toodangust.

Sellegipoolest on Fair Trade toodete esmakordne kasutamine olümpiamängudel oluline samm ausa kaubanduse arendamisel.  Kariibi mere ühel saarel banaane kasvatav Moses Reneeni sõnul saavad maaviljelejad kasu nii olümpiamängude korraldajate poolt pakutud lisamüügivõimalusest kui kogu Fair Trade süsteemist.

"Olümpiamängude korraldajad andsid positiivse sõnumi kogu maailmale ja näitasid, et on võimalik teha ka äri minusuguste väikeviljelejatega,“ rääkis ta.

Allikas: Bioneer.ee, 17. august 2012

 «See on ju teada, et Guatemalas on probleeme nugade ja relvadega. Ma loodan, et minu medal annab noortele inspiratsiooni vahetamaks relvad ja noad trenni ja tossude vastu,» vahendab Barrondo sõnu Eurosport.

«Kui see nii läheks, oleksin ma maailma kõige õnnelikum mees,» lisas sportlane.

«President helistas ja õnnitles mind riigi esimese olümpiamedali puhul. Ta ütles, et rahvas tuli tähistamiseks tänavatele,» ütles Barrondo.

21-aastane Barrondo, kes vahetas põlvevigastuse tõttu jooksmise käimise vastu, jäi olümpial 20 km käimises alla vaid hiinlasele Ding Chenile ja võitis hõbemedali.


Autor: Rainis Karro
Postimees.ee, 13. august 2012
 

Suvekool  toimub 13.-17. augustil  Tartus, koos väljasõitudega Eesti-Vene piiriala erinevatesse linnadesse ja küladesse ning toob kokku ligi  25 piiriülese koostöö teemadega tegelevat spetsialisti Eesti, Venemaa, Soome, Norra, Leedu  ja Ukraina ülikoolidest, MTÜdest, kohalikest omavalitsustest.

Suvekoolis esitletakse näiteks Kirkenes-Murmansk (Norra-Venemaa), Karjala piirkonna (Soome-Venemaa), Narva-Ivangorodi  ja Ukraina piirialade koostöökogemusi ja konkreetseid edulugusid/probleemvaldkondi.

Üldistatult võib öelda, et kui perifeersete piirialade arengu tagajaks on oma eripära leidmine, selle oskuslik ärakasutamine ja koostöö üle piiri, siis probleemideks on kaugus teadus-, majandus-, haldus jm keskustest, majanduse monfounktsionaalsus jm.

Suvekool annab nii teoreetilisi teadmisi kui annab ka võimaluse õppida sarnaste piirkondade kogemusest ning sõlmida koostöösidemeid tulevikuprojektideks.

Projekti toetavad Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Välisministeeriumi Arengukoostöö programm ja Hasartmängumaksu Nõukogu

 
Lisainfo:
Margit Säre
Peipsi Koostöö Keskus
projektijuht
tel 5088409
www.ctc.ee

Välisminister Urmas Paeti sõnul on internetikuritegevus kogu maailmas üks kiiremini kasvavaid õigusrikkumiste valdkondi, mille vastu saavad võidelda vaid kõik riigid koos. „Küberturvalisus on Eesti jaoks oluline julgeolekupoliitikavaldkond rahvusvahelises koostöös. Mida varem alustada IT infrastruktuuri arendavate riike toetamist kaitse ning menetlusvõimekuse alal, seda paremad on tulemused,“ lisas ta.

Projekti raames korraldab Eesti keskkriminaalpolitsei Gruusia siseministeeriumi küberkuritegude vastu võitlemise üksustele erialaspetsiifilised koolitused küberkuritegude tõhusamaks menetlemiseks ning ka küberrünnakute tõrjumiseks. Lisaks valmib projekti lõpptulemusena gruusiakeelne küberkuritegude menetlemise käsiraamat, mis on kasutatav õppematerjalina ka pärast projekti lõppemist.

Küberkuritegevuse vastu võitlemine on Gruusia üks prioriteete. Riik on seadnud eesmärgiks ühtlustada antud valdkonna strateegiad ning seadusandlus Euroopa Liidu omaga. Ka on Gruusia ratifitseerinud Euroopa Nõukogu arvutikuritegevusvastase konventsiooni, mis on maailma ainus kübervaldkonda reguleeriv leping.

Välisministeerium toetab projekti 64 378 euroga arengukoostööks ettenähtud vahenditest.

VAATA LISAINFOT SIIT

Iga päev ulatavad humanitaarabi töötajad abikäe miljonitele inimestele üle maailma. Humanitaarpäeval tunnutatakse neid inimesi, kes tihti riskivad enda eluga, et pakkuda tuge ja lootust katastroofi või sõja tõttu hätta sattunud inimestele.

Lauludiiva Beyonce kutsub kõiki sel päeval tegema ühte heategu kellegi teise jaoks. Ükski heategu ei ole liiga väike!

NETI programm otsib sobivaid kandidaate (P2/P3 tasemetel) 8-le ametikohale järgmistes valdkondades:

• planeerimine (planning)
• vaatlemine ja hindamine (monitoring and evaluation)
• kommunikatsioon (communication)
• programmid (programmes)
• partnerlused (partnerships)
• lastekaitse (child protection)
• sotsiaalpoliitika (social policy).

NETI programmi kandideerimise miinimumnõuded:

• omandatud magistrikraad või sellega võrdsustatud akadeemiline kraad kandideerimise hetkel;
• inglise ning veel ühe ÜRO ametliku keele (vene, prantsuse, hispaania, araabia, hiina) valdamine;
• valmisolek ametisse asumiseks mistahes UNICEFi kontorisse üle maailma;
• vähemalt 2-aastane asjakohane töökogemus P2 ametikohtadele kandideerides ning vähemalt 5-aastane asjakohane töökogemus P3 ametikohtadele kandideerides. Asjakohane töökogemus peaks hõlmama tööd arenguriikides ja multikultuurses keskkonnas.

Avalduste esitamise tähtaeg: 15. august 2012

Kandideerimine toimub ainult UNICEFi kodulehe vahendusel.

Avalduste esitamine: http://www.careersatunicef.org/NETI/how-to-apply.

Paeti sõnul on Eesti osalenud ÜRO rahuvalvemissioonidel 1997. aastast ning hetkel panustatakse kahe sõjalise vaatlejaga. „Osaleme praegu ÜRO sõjalisel Lähis-Ida vaatlusmissioonil UNTSO ning Süüria vaatlusmissioonil UNSMIS,“ lausus Paet. „Kuid 2016. aastaks soovime suurendada vaatlejate arvu viieni osalusega kuni kolmel erineval operatsioonil,“ lisas ta.

Paet ja Ladsous rääkisid kohtumisel ka üha halvenevast olukorrast Süürias. ÜRO rahuvalveoperatsioonide ülem andis ülevaate oma äsjasest visiidist Süüriasse. „Olukord Süürias on äärmiselt murettekitav, vajalik on poliitiline lahendus,“ ütles Ladsous.

Ladsous tänas Eestit panustamise eest Süüria vaatlusmissiooni UNSMIS.

Välisminister Paet rõhutas ÜRO juhtivat rolli ja vastutust lahenduse leidmisel vägivalla lõpetamiseks Süürias. „Kuriteod rahva vastu tuleb peatada, konflikt puuudutab praeguseks juba kaht miljonit inimest,“ ütles Paet. „Toetame ÜRO ja Araabia Liiga pingutusi kodusõja lõpetamiseks,“ lisas ta.

Paeti sõnul jätkab Eesti Süüria vaatlusmissiooni UNSMIS panustamist ühe sõjaväelasega vastavalt kehtivale ÜRO julgeolekunõukogu mandaadile.


Fotod

Teate väljastasid ametnikud, kes külastasid selle nädala alguses Põhja-Korea üleujutustes kannatada saanud piirkondi, vahendab ABC News.

Täna avaldatud raportis seisab, et tugevad vihmasajud kahjustasid tõsiselt elamuid, infrastuktuuri ja farme ning hävitasid maisi, sojaoa ning riisi saaki. Enim kannatada saanud alad on Anju linn, Lõuna-Phyongani provintsis asuv Songchoni maakond ja Chonnae maakond Kangwoni provintsis, kus elanikud hädasti toiduabi vajavad.

Põhja-Korea ametnikud palusid toitu, kütust ja ravimeid ning farmerid vajavad järgmiseks aastaks seemneid ja väetist.

Möödunud kuul Põhja-Koread tabanud kaks tormi põhjustasid üleujutusi, milles hukkus 119 inimest ning kümned tuhanded jäid kodutuks.


Autor: Toomas Randlo
Postimees.ee, 2. august 2012

„Süüria rahva vastased kuriteod tuleb peatada, konflikt puudutab praeguseks juba kaht miljonit inimest,“ ütles Paet. „Toetame ÜRO ja Araabia Liiga pingutusi kodusõja lõpetamiseks,“ lisas ta. Paeti sõnul jätkab Eesti Süüria vaatlusmissiooni UNSMIS panustamist vastavalt kehtivale ÜRO julgeolekunõukogu mandaadile.

ÜRO peasekretäri sõnul ei too sõjalise võitluse jätkamine lahendust. „Konflikti edasine militariseerimine pikendab vaid hävitustööd ja kannatusi ning võib ohustada ka Süüria naabreid,“ ütles Ban. „Iga päevaga, mil vägivald jätkub, tapetakse ja piinatakse üha enam süürlasi ning sunnitakse neid kodudest lahkuma,“ lisas ta.

Välisminister Paet tutvustas ka Eesti kava kandideerida sel aastal ÜRO inimõiguste nõukogu liikmeks ning 2020. aastal ÜRO julgeolekunõukokku. Paet rõhutas kohtumisel, et Eesti peab väga oluliseks õigusriikluse arengu toetamist maailmas. „Eesti tegevus rahvusvahelise kriminaalkohtu (ICC) liikmesriikide assamblee presidendina on suunatud õigusriikluse arendamisele ja võitlusele karistamatusega maailmas,“ ütles Paet. „Peame oluliseks ICC üleilmse kehtivuse saavutamist ning võimalikult paljude riikide ühinemist rahvusvahelise kriminaalkohtuga,“ sõnas ta. Ban tunnustas Eestit panuse eest rahvusvahelise kriminaalkohtu arengusse. Paet kordas Banile ka kutset külastada nähtavas tulevikus Eestit.

Eesti välisminister kõneles kohtumisel ÜRO peasekretäriga ka majanduskriisist väljumisest, kestlikust arengust ja ÜRO kestliku arengu konverentsist, mis toimus juuni lõpus Rio de Janeiros. „Toetame kestliku arengu põhimõtete järgimist majandusarengus - investeeringute tegemist haridusse, tehnoloogiasse ja teadmistepõhisesse ühiskonda,“ märkis Paet.

Välisminister Paet kohtus täna ka ÜRO peasekretäri asetäitjaga poliitilistes küsimustes Jeffrey D. Feltmaniga.
 

FOTOD

Antropoloogid on 20. sajandi jooksul avaldanud rohkesti uurimistulemusi seoses migratsiooniga. Siiski peetakse migratsiooni, multi-kultuursuse ning integratsiooniga seonduvat pigem teiste teadusdistsipliinide pärusmaaks. Antropoloogias tuginetakse migratsiooniteemalistes uurimustes ennekõike migreerunud inimeste reaalsetele kogemustele. Teisisõnu ei keskenduta niivõrd migratsiooniprotsessis aset leidvatele majanduslikele ning poliitilistele suundumustele, vaid püütakse mõista migrantide kodumaalt lahkumise tagamaid ning migreerumisega kaasnevaid tagajärgi.

Näiteks lähtuvad paljud migratsiooniteemalised teooriad veendumusest, et inimesed lahkuvad oma kodumaalt majanduslike ja poliitiliste kriiside tulemusena. Selline veendumus tugineb aga seisukohal, et kui inimestel oleks valik, siis nad pigem ei lahkuks. Põgenike, varjupaigataotlejate ning pagulaste kodumaalt lahkumise ajendina on poliitilised põhjused (teistel alustel tagakiusamise kõrval) kindlasti kaalukal kohal.

Teisalt aga näitab ajalooline reaalsus meile (sealhulgas nii sisse- kui väljarändajad Eesti ajaloos), et inimesed on alati liikunud. Seega on antropoloogid veendumusel, et mobiilsus on olnud inimajaloo üks „edasikandvaid“ jõude, mis pani umbes 70 000 aasta eest Aafrikast liikvele esimesed inimeste eellased ning mõjutab jätkuvalt ka praegust globaalset ajastut.

Hiliseimad migratsiooniteemalised uurimused antropoloogias erinevad ka selgitustest, mille kohaselt on migratsiooni ajendiks üksnes majanduslikud põhjused. Paljudel juhtudel on migratsioon tingitud sügavamast ajaloolisest suhtest - näiteks koloniaalsed suhted. Teine faktor, mis mängib rolli sihtriigi valikul on perekondliku võrgustiku või juba tuntava kogukonna olemasolu sihtriigis.

Nii on antropoloogilistest uuringutest selgunud, et migrandid on harva “pioneerid”, ega liigu üldjuhul piirkondadesse, kus kedagi ees ootamas ei ole. Siinkohal tuleb rõhutada pagulaste erinevust, kuna neid ajendab kodumaalt lahkuma tagakius või oht elule ning sihtriigi valikul lähtuvad nad eelkõige selle turvalisusest.

Ühtlasi on migrantidel tavaks uuel kodumaal oma kogukondi luua. Neil etnilistel enklaavidel on huvitav topeltfunktsioon, mis võib tunduda vastuolulisena. Ühelt poolt tagab see järjepidevad suhted sisserändajate ning "kodumaa“ vahel. Sellest perspektiivist lähtuvalt ei katkesta migrandid sidemeid oma "ajaloolise kodumaaga", vaid tagavad järjepidevuse oma kultuurilistele praktikatele ning sotsiaalsetele kohustustele läbi nende etniliste enklaavide. See võib ühtlasi ka selgitada, miks inimestel säilib „uues koduriigis“ elades oma tuttav enesetaju ning tugev kuuluvus- või igatsustunne, mis omakorda viitab sellele, et nad ei ole pärit kohast, kus nad hetkel elavad.

Teiselt poolt aitavad etnilised enklaavid ja kohalikud võrgustikud lõimuda uue koduriigi ühiskonda. Antropoloogide tähelepanekute põhjal aitavad need muuhulgas kaasa töö leidmisele, osalemisele kohalikes poliitilistes aruteludes, samuti majandusellu panustamisele ning ka peresuhete loomisele.

See on väga huvitav vastuolu – lõimumisprotsessis „uue kodumaa“ ühiskonda inimesed niivõrd ei assimileeru, vaid pigem taasloovad ning tugevdavad oma päritoluga seotud identiteeditunnet.

Ka Eestist II Maailmasõja ajal lahkunud põgenikud asutasid võõrsil Eesti koole, kirikuid ja klubisid. Need institutsioonid aitasid kaasa sotsiaalsete suhete säilimisele kodumaaga ning ühtlasi tekitasid kogukonnatunde uuel kodumaal. On oluline rõhutada ka seda, et need Eestist pärit esimese põlvkonna immigrandid ei õppinud enamasti kohalikku keelt perfektselt valdama.

Kõik kirjeldatud tähelepanekud seavad kahtluse alla lähenemise, justkui migreerumise peamiseks ajendiks ning eesmärgiks oleks ainult majanduslik kasu. Siinkohal pole antropoloogide eesmärgiks ümber lükata majanduslikku determinismi migratsiooniprotsessides, vaid pigem näidata, et need protsessid on märksa komplekssemad ning nüansirikkamad, kui me arvame.

Järeldus, mida neist tähelepanekutest teha saame, on see, et migratsioon hoogustab üha suuremat migratsiooni. Seadusandlust, mille eesmärgiks on piirata, peatada või kontrollida migratsiooni (ning ka integratsiooni- ja assimilatsiooniprotsesse) saadab vältimatult ebaedu, kuna migratsioon on olnud ajaloo keskseks ning lahutamatuks osaks.

Tänapäevases globaliseerunud maailmas on migratsioonivoo kiirus ja ulatus need protsessid lihtsalt varasemast palju nähtavamaks muutnud. Lahtiseks jääb aga küsimus, kuidas kogukonnad selle protsessiga suhestuma peaksid, et mitte hoogu anda rassismile, eelarvamustele, hirmule või vägivallale?

Teema on igati relevantne ka nii Eesti ajaloolises immigratsiooni kui ka emigratsiooni kontekstis. Meenutagem siinkohal fakti, et 20. sajandil oli Eesti pigem põgenikke tootev kui vastuvõttev riik. Eestist neljakümnendatel aastatel lahkunud inimesi ei ajendanud põgenemiseks kindlasti mitte majanduslikud, vaid poliitiliste ning sotsiaalsete põhjuste koosmõju.

Antropoloogilisest perspektiivist lähtuvalt on oluline rõhutada erilisi sotsiaalseid ja kultuurilisi tingimusi, millega EL ja Schengeni riigid vastamisi seisavad selles uutmoodi migratsioonikogemuses. Vaatamata faktile, et EL riigid liiguvad migratsioonipoliitika ühtlustamise suunas, seda nii läbi ühise viisasüsteemi kui ka integratsioonipoliitika, kogeb reaalsuses iga riik oma sisemist erinevust eriomasel viisil.


_{Artikkel valmis Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatiooni (IOM) Tallinna esinduse projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames. Projekti kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.}
 

Autor: Carlo Cubero
Bioneer.ee, 31. juuli 2012