„Sel aastal on Eesti toetatud põua ja näljahäda käes kannatavate riikide − Tšaadi, Kesk-Aafrika Vabariigi, Nigeri ja Somaalia elanikke. Samuti oleme aidanud  leevendada inimeste olukorda kriisikolletes − Süürias ja Lõuna-Sudaanis,“ märkis Paet. Välisminister lisas, et Eesti on saatnud võimalusel katastroofipiirkondadesse ka oma päästemeeskonna liikmeid, näiteks 2010. aastal maavärinas kannatanud Haitile ning üleujutustejärgsesse Pakistani.
 
Paeti sõnul on Eesti humanitaarabi osutanud alates 1998. aastast. „Eesti tegi oma esimese vabatahtliku annetuse Rahvusvahelise Punase Risti Föderatsioonile ning sellest ajast alates oleme abi andnud rohkem kui kolmekümnele riigile maailma eri paigus,“ lisas ta.
 
Samuti märkis välisminister, et Eesti on aasta-aastalt kasvatanud oma toetust nii ÜROle ja teistele rahvusvahelistele humanitaarabiorganisatsioonide kui ka Punasele Ristile. „Sel aastal on humanitaarabi osutamiseks planeeritud ligikaudu miljon eurot,“ ütles Paet.
 
Humanitaarabi on inimestevahelise universaalse solidaarsuse põhiline väljendusvorm ja moraalne kohustus. Humanitaarabi andmine, sealhulgas humanitaarabi missioonidel osalemine on Eesti välispoliitika oluline osa. Humanitaarabi eesmärk on loodus- või inimtegevusest põhjustatud katastroofide ajal või nende järel inimelude päästmine, inimeste kannatuste vähendamine ja inimväärseks eluks hädavajaliku tagamine, samuti abi, mis on mõeldud nimetatud olukordade ennetamiseks ja nendele reageerimiseks valmisoleku parandamiseks. Humanitaarabi antakse olukorras, kus kohalikud abiandjad on juba ülekoormatud, võimetud või ei soovi tegutseda. Humanitaarabi osutamisel lähtutakse abivajava riigi, territooriumi, ühenduse, režiimi, rühmituse või rahvusvahelise organisatsiooni abipalvest.
 
Selle aasta humanitaarpäeva teema on „Mina olin siin“. Infot ülemaailmse humanitaarpäeva kohta: www.un.org/en/events/humanitarianday
 

Lisainfo
Eesti humanitaarabi andjana
Eesti osalemine rahvusvahelises humanitaarpoliitikas
Eesti humanitaarabi tegevused 2012. aastal

Iga päev ulatavad humanitaarabi töötajad abikäe miljonitele inimestele üle maailma. Humanitaarpäeval tunnutatakse neid inimesi, kes tihti riskivad enda eluga, et pakkuda tuge ja lootust katastroofi või sõja tõttu hätta sattunud inimestele.

Lauludiiva Beyonce kutsub kõiki sel päeval tegema ühte heategu kellegi teise jaoks. Ükski heategu ei ole liiga väike!

Kava suurel laval

12:00 Georgian Voices (Gruusia)

12:15 Maailmapäeva avab EV välisminister Urmas Paet
 
12:30 Georgian Voices (Gruusia)

12:45 Jaapani võitluskunstide esitlus: karate, budo, sumo
 
13:15 Nikns Suns (Eesti)

14:00 Eetiline moeshow, mis võib päästa maailma
 
14:30 Bombillaz (Eesti)

15:15 Eksootiliste tantsude õpituba, auhindade loosimine
 
15:45 Reincarnation (Armeenia)
 
17:00 Maailmapäev on lõppenud. Kõik on oodatud Tallinna Vanalinna Päevade lõpukontserdile Raekoja platsil!

Toimuvad töötoad, avatud näitused ja filmitelk, näha saab jaapani võitluskunstide demonstratsioone ning eetilist laste- ja noortemoeshowd! Räägime laste elust arengumaades.

Uuri täpsemalt terveilm.net/maailmapaev ja

www.facebook.com/maailmapaev.

Lähemalt reisi kohta saad lugeda GLEN Europe kodulehelt. Avaldusvormid leiad samast.

Andres Sepp ei olnud selliseks ülesandeks, nagu püstitati Ghanas Kakumi rahvuspargis, põrmugi valmis. Ta õppis parajasti Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorraldust, kui tundis, et ihkab keskkonnavahetust, eemale tohutust infomürast, ja leidiski võimaluse sõita kolmeks kuuks Lääne-Aafrikasse ökoturismi edendama. Ent kohale jõudes tabas teda üllatus.

Sepp, kel puudus igasugune botaanikuharidus, sai ülesandeks selgitada rahvuspargi külastuskeskuse läheduses välja kõigi puude ja põõsaste liigid ning tähistada need infotahvlitega. Nädal aega veetis ta raamatukogus, misjärel veendus, et ülesanne käib üle jõu.

Nagu hiljem ilmnes, nõuaks selline töö isegi väljaõppinud taimeteadlaselt üle kolme kuu. Sepp palus kohalikult ülemuselt uued ülesanded. Nonde sekka kuulus ka vihmametsa läbiva, lastele mõeldud õpperaja tegemine.

Sepale meeldis Ghanas sedavõrd, et ta otsustas pärast vabatahtliku töö lõppu veel kolmeks kuuks sinna jääda. Enne äralendu põikas ta veel korra Kakumi parki – ja mis ta nägi! Laste õpperajast oli järel vaid kinnikasvanud jalutusrada.

Ega see Seppa nii väga jahmatanudki. Ta oli ju näinud, et pargitöötajad lisatasuta ühtki liigutust ettenähtust rohkem ei tee, eelistades veeta tunde kabet mängides; oli näinud bürokraatlikku kemplemist, mis parki läbimõeldult arendada ei võimaldanud; rahapuudusest rääkimata.

Kuigi Sepp hindab kõrgelt Ghanast saadud elukogemust ja kultuurilist elamust, väidab ta: «Kandideerida vabatahtlikuks mõtetega minna maailma parandama on vale.»

Sellegipoolest pole Eestis puudust neist, peamiselt noortest, kes võtavad oma paar asja selga ning sõidavad kuudeks Kolmandasse Maailma, et püüda seal elu paremuse poole pöörata. Eesti riikki paneb neile sageli õla alla, toetades vabatahtlike saatmist arengumaadesse kümnete tuhandete eurodega. Ühtekokku läheb välisministeeriumi eelarvest arengukoostöö ja humanitaarabi toetuseks 3,7 miljonit eurot aastas. Tundub palju? Siiski moodustab see vaid tuhandiku sisemajanduse kogutoodangust.

Arvo Anton ei mäleta enam täpselt, kui suure summaga toetas välisministeerium tema vabatahtlikuks suundumist Kesk-Indiasse Nagpuri linna, kuid igal juhul ulatus see kümnete tuhandete kroonideni. Kolm kuud veetis ta sealse kodanikuühenduse heaks rahastusprojekte kirjutades, PR- ja kujundustöid tehes ning inglise keelt õpetades. Anton, kes on tegutsenud ligi pool aastat vabatahtlikuna ka Kolumbias, tunnistab, et Indiasse viis teda ennekõike isiklik huvi saada uusi kogemusi.

«Ma ei olnud õnneks või kahjuks nii naiivne, et arvata, nagu ma suudaks oma kolmekuulise tööga panustada oluliselt India arengusse või sealse vaesuse vähendamisesse,» lausub Anton, kes nüüd töötab välisministeeriumis.

Kõhklused lahkumise eel

Paljud, kes Kolmandasse Maailma appi tõttavad, panustavad selleks oma raha. Ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Jüri Saarma sõitis neljaks kuuks Uganda pealinna Kampalasse ja elas seal isiklike säästude eest. See oli tema ammune unistus: näha lähemalt Eestist väga erinevat riiki ja teha ühtlasi midagi kasulikku.

Saarma ülesanne oli leida kohalikule MTÜ-le piiri tagant vabatahtlikke, korraldada nende tööd ja jälgida, et kõik sujuks õlitatult. Ent temagi tunnistab, et paari kuuga on raske suuri püsivaid muutusi korda saata, mööndes, et kohalikest oludest tingituna jäi tal enda võimetekohane maksimum paraku andmata.

Tallinna tervishoiu kõrgkoolis terviseedendajaks õppiv Raimo Pregel tegutseb parajasti vabatahtlikuna Ghana põhjaosas Kongo külas. Ta ei salga, et sinna viis teda eelkõige tüdimus üksluisest ja pelgalt kasumijahile orienteeritud Eesti elust.

Suurem jagu aega kulub tal koolist kooli käimisele, et abistada lapsi lugemisel ja parendada nende inglise keele oskust. Peale selle leiab ta aega korraldada arvukatele lesknaistele korvi punumise õppusi ning aidata kaasa külakeskuse ja raamatukogu rajamisele.

Kuna aeg on piiratud, vaid neli kuud, pole Pregelil pääsu mõttest, kuidas küll tagada, et see, millele ta kaas aitab, pärast tema lahkumist varjusurma ei vajuks. Ta vähemasti loodab, et koolides loodud raamatuklubid innustavad noori edaspidigi koos käima ja ennast arendama.

Kaitseliidu noorteinstruktor Mirjam Link tunnistab samuti, et on käinud vabatahtlikuks eeskätt iseenda pärast: hankimas uusi kogemusi ja avastamas teistsugust maailma, mitte niivõrd selleks, et kedagi aidata. Ta on veetnud Kenyas kolm kuud 30 000 elanikuga Shianda külas, kus haris kohalikke naisi hügieeni, esmaabi ja HI-viiruse asjus ning aitas muretseda nende lastele koolivorme ja õpikuid.

«Maailma ma muuta ei kavatsenudki, ka mitte aidsiravimit leiutada,» lausub Link, «aga mõne väikese inimese koolisaatmine on tema maailma muutmine küll.» Samas teab ta mitmeid arenguabilugusid, kus välismaalaste vaevaga ehitatud WCd lammutati pärast nende lahkumist küttematerjaliks või pandi sinna elama kanad. «Kui kohalikud millelgi ise mõtet ei näe ja vajalikkust ei tunneta, siis pole selle tegemisel suuremat perspektiivi,» tõdeb ta.

Probleemsed pered

Janika Tamm on Kenyas vabatahtlikuna käinud koguni kaks korda, kokku peaaegu aasta. Algne põhjus oli kultuuriline, seletab ta: «Tahtsin teada, mis tunne on elada igapäevast elu võimalikult erinevas kultuuriruumis.» Oma huvi eest tasus Tamm enda taskust.

Eesti keskmisest palgast kuus kuud järjest pool kõrvale pannes on tema kinnitusel võimalik osta nii lennukipiletid kui Kenya külades eluga hakkama saada. Paljud kohalikud pered elavad näiteks kõigest 30 euro eest kuus. Teisele Kenyas-käigule võttis ta kaasa ka neli sõpra, kes samuti reisi ja elamise ise kinni maksid.

Algul töötas Tamm orbudekodus, seejärel aitas põhikoolides läbi viia ingliskeelsete raamatute lugemisprogrammi, mille käigus tutvus naisega, kellel aitas alustada Shianda külaarendusprojektiga.

Tamme ülesandeks sai korraldada HIV-testimisi, viia haigeid puudustkannatavaid lapsi haiglasse ning leida võimalusi, kuidas aidata valusate probleemidega peresid. «Näiteks korraldasin lähisugulase poolt vägistamise tagajärjel invaliidistunud ja seetõttu koolist välja kukkunud tüdruku saatmise puuetega laste internaatkooli,» meenutab ta.

Kõige olulisemaks peab Tamm aga andmebaasi koostamist lastest, kes majanduslikel põhjustel koolis käia ei saa. Eesti abiorganisatsioon Mondo aitab omakorda leida toetajad, kes kindlustaks noile lastele iga-aastaste maksetega hariduse koolitee lõpuni. Aasta tagasi võttis Shiandas Eesti toetajate abiga koolitee jalge alla 41 last, nüüdseks on nende arv kahekordistunud. «Kenyas motiveerib mind teadmine, kui vähe on vaja, et teha ära midagi käegakatsutavat,» lausub Tamm. «Teadmine, et tänu minu algatusele käib koolis juba üle 80 lapse, kes muidu tegevusetult kodus oleks, prostituudina raha teeniks või sundabielus oleks, on midagi, mis annab rasketel hetkedel jõudu.»

28-aastane vanaisa

Linnamööbli ekspordi müügijuhina töötav Seidi Reek on üks neist, kes Tamme kirega tehtud tööst sütitatuna on võtnud nõuks toetada aastas 40 euroga ühte Shianda tüdrukut, peagi kümneseks saavat Cynthiat. Eelmise aasta lõpus tegi ta toetuse veel ühele lapsele – oma sõbra nimel, sõbrale jõulukingiks.

«Lihtsalt raha ja asju kinkides muudaksin Cynthia hetkeolukorda, kuid pikas perspektiivis oleks sellest vähe kasu,» lausub Reek. «Usun, et inimese arengu toetamine on alati jätkusuutlik.» Hiljuti sai ta Cynthialt suahiilikeelse tänukirja, mille Google’i abiga ära tõlkis. «See kiri tegi südame väga soojaks,» lisab Reek.

Silja Symphony laeval massöörina töötav Meelis Sikk sattus Shianda külla poolteist aastat tagasi puhkusereisil. Ta otsustas teha seal kolm päeva vabatahtliku tööd. Aga nähes, millisesse väljapääsmatusse olukorda on langenud mitmed paljulapselised pered, jõudis ta järeldusele, et kõige rohkem tõuseks kasu kolme lapse haridustee toetamisest.

Need õnnelikud on ema ja isa kaotanud Hassan (18), kelle eest hoolitseb kasuvend; orb Consolata (17), kelle eestkostjaks on vanaema; ja Lutomia (17), kes pärast kolme aasta tagust vägistamist sünnitas poja ning kelle ainsateks sugulasteks on HIV-positiivne õde ja õe lapsed. «Mulle meeldib sõprade seas naljatada, et lisaks kolmele lapsele on mul ka lapselaps, mis teeb minust 28-aastase vanaisa,» lausub Sikk.

Tuleval kuul sõidab Sikk Kenyasse oma lapsi külastama. Nad on talle aeg-ajalt kirjutanud, et anda aru, kuidas koolis läheb. Igaühel on oma unistus, kelleks saada. «Isegi kui neist kõigist arste ega meditsiiniõdesid ei tule,» ütleb Sikk, «tunnen ikkagi rõõmu selle üle, et sain anda neile võimaluse väljuda täiesti võimatuna näivast olukorrast.»

Ka Andres Sepp, kelle rajatud õpperada Ghanas rohtu kasvas, pole lasknud enda isiklikku sidet Ghanaga rohtuda. Viimased viis aastat on ta käinud sinna korraldatud kultuurireisidel reisijuhiks ning on iga kord külastanud ka parki, kus ta kunagi vabatahtlikuna töötas.

Toetades oma reisidel kohalikku kogukonda, mitte suuri hotellikette ega rahvusvahelisi korporatsioone, on tema nägemuses üks võimalus, kuidas iga turist või seikleja saaks arengumaades oma väikse abi anda. Raske on talle vastu vaielda.


Autor: Priit Pullerits
Postimees.ee, 25. märts 2012

Porgandimaffia on tarbijate võrgustik, mille eesmärk on tarbida selleks, et võidaksid ettevõtted, mis teevad sotsiaalselt kõige vastutustundlikumaid otsuseid. See on ülemaailmne tarbijate liikumine, mis sai alguse 2008. aastal San Franciscos ja on nüüdseks vallutanud linnu nii USAs, Kanadas, Tais, Austraalias, Mehhikos, Saksamaal, Soomes kui ka Lõuna-Aafrikas.

Paljud muutust esile kutsuvad meetodid on tihti negatiivsed, liiga keerulised, ebapraktilised või lihtsalt ebaefektiivsed. Siin astubki mängu Porgandimaffia idee, mille eesmärgiks on luua olukord, kus ettevõtted ja tarbijad üksteist aitavad. Ettevõtete boikoteerimise asemel suunab Porgandimaffia teadlikke tarbijaid ühte kindlasse ettevõttesse ostlema. Vastutasuks teenitud lisakasumile lubab ettevõte kasutada osa lisatuludest sotsiaalsete või keskkonnaprobleemide lahendamiseks.

«Porgandimaffia on ainulaadne kliendi ja ettevõtte vaheline kohtumine, mis püüab positiivselt muuta meie ühiskonda, tuues samal ajal lisakasumit kindlale ettevõttele,» selgitas liikumise üks organiseerijatest Triin Sakermaa.

Ta lisas, et märtsis korraldatav Porgandimaffia keskendub keskkonna saastamise vähendamisele, eesmärgiga muuta valitud ettevõte energia- ning loodussäästlikumaks, kasutades selleks Porgandimaffiast teenitud lisakasumit. Pakkumise võitjaks osutus seekord Mamo, kes lubab 80 protsenti Porgandimaffia tuludest investeerida valgustuse säästmisesse ning paigaldada abiruumidesse energiasäästlikud liikumissensorid.

«Porgandimaffia idee on nii äge, et osaleda selle käimalükkamises on iseenesest motiveeriv. Mamo jaoks on tervisliku toitumise kõrval oluline ka keskkonnasäästlikkus, nii et jagame samu väärtushinnanguid. Porgandimaffia üritus aitab neid väärtusi lähemale viia nii meie külalistele kui ka töötajatele. See on lõbus viis tegeleda tõsiste ja tähtsate teemadega,» kommenteeris Mamo juht Margit Härma.

Porgandimaffiat korraldavad GLEN 2011 vabatahtlikud Triin Sakermaa, Rille Pihlak, Mirjam Sutrop, Minni-Triin Kasemets ja Maarit Cimolonskas. Kampaania toetajateks on Arengukoostöö Ümarlaud ja Kadarbiku Köögivili.

«Porgandimaffia ei anna piitsa, me jagame präänikut,» lausus Sakermaa.


Autor: Sirje Niitra
E24.ee, 1. märts 2012

Veerandi miljoni kandidaadi seast mõne tuhande väljaselekteerimine oli pea kaks aastat väldanud protsess. Pean tunnistama, et kutse intervjuule suve lõpul tabas mind kui välk selgest taevast.

Hea tööstressi leevendaja

Rõõmsa uudisega koos saabus mulle ka lisainfo poole aasta jooksul toimuvate treeningute kohta. Olgu öeldud, et esimene koolitus keskendub vasakpoolses liikluses neljarattalise navigeerimisele.

Kui keegi paluks mul üles lugeda oma Eesti sõbrad ja tuttavad, kes hingega vabatahtliku rollis kedagi abistamas käivad, piisaks selleks tõenäoliselt kahe käe sõrmedest. See pole etteheide, sest väikses ühiskonnas, mis alles üritab tasakaalu leida, läheb põhienergia loomulikult ikka veel oma sissetuleku eest hoolitsemiseks. Eriti nüüd, kui euro tulek on suurel osal tööjõust pere-eelarvelises mõttes vaiba alt tõmmanud.

Suurbritannia seevastu on teistmoodi riik. Valitsus annab oma eelarvest igal aastal miljardeid sotsiaalhoolekandesse ja vähekindlustatute tugiteenustele. Ja ikkagi on vabatahtlikuna töötamine paljudele siinsetele noortele professionaalidele sama elementaarne nagu reedene pubiõhtu kolleegidega.

Mu sõber Steve raporteeris viimati, kui koos purilauatreeningule sõitsime, uhkelt viiekohalisest summast, mis ta Thames’i jõel heategevuslikku purjetamisvõistlust korraldades annetuste näol kogus. Edeva sportauto rooli keerates rääkis see rahvusvahelise finantsettevõtte osakonnajuht uhkelt headest matemaatikaeksami tulemustest, mis linna vaeseima piirkonna õpilased saavutasid pärast seda, kui ta oli neile aasta jagu käinud kord nädalas tasuta tundi andmas.

Briti päritolu Ann käib kord nädalas abiks kodutute supiköögis ning korraldab heategevusõhtuid, kus kõik kindla kuusissetulekuga sõbrad võivad ennast heategijana tunda. Kunsti- ja muusikafilme tootev Ann ütleb, nagu Steve’gi, et peamine põhjus, miks ta seda teeb, on tööstressi leevendav rahulolu, mida igapäevaelus muidu nii lihtsalt ei leia.

Heategevus on kõigile tähtis

Lisaks isiklikule initsiatiivile toetavad regulaarset vabatahtliku tööd ka Briti ettevõtted. Londoni rahamasinas Citys asuvad firmad annavad oma töötajatele kuus sageli isegi paar vaba paeva, et need saaks sobiva heategevusega tegelda.

Kuid ka kõik need kõrberetked, Himaalaja jalgrattamatkad ning ümber maailma purjetamised, mille raames puuetega lastele ning puudust kannatavatele peredele raha korjatakse, lisavad korraldajate CVdele tulevaste tööandjate silmis ainult prestiiži. Lisaks on heategevus Briti meediaruumis igapäevane teema. Sotsiaalne vastutustunne ja arenguabis osalemine on mitte ainult hingerahule oluline, vaid ka trendikas.

Kahtlemata pole minu kolmenädalane olümpiakülas rahvusdelegatsioonide koordineerimine päris sama asi, mis silla all magavatele heidikutele pühapäeviti suppi jagada. Aga mõlemal juhul peetakse siin palganumbri küsimist kohatuks.

On palju asju, mida eestlastel brittidelt kunagi üle võtta ei tasu, aga sotsiaalset vastutustunnet ning ühiskonna toetust selle julgustamisel küll.

Juuni - juuli 2012 sõidab grupp noori Läänemerel laeval "LOVIS" ning korraldab ühenädalasi seminare laevas u 30 inimesele säästva arengu teemadel. Teele jäävates sadamates korraldatakse mitmesuguseid maailmaharidusega seotus aktsioone, mis tõstõstatavad ÜRO säästva arengu konverentsi Rio+20 teemasid.

8-11 detsembril toimub üritust planeeriv koosolek Berliinis, Saksamaal ning et sellest osa võtta, tuleb saata oma sooviavaldus 27. novembriks aadressile sailing@ge-forum.org. Reisi- ja majutuskulud katab korraldaja.

Loe lähemalt ingliskeelset kutset seminarile siit.

Mida nad seal tegid ja milliste mõtetega Eestisse tagasi tulid seda kuulemegi.

Sel nädalal ilmus ka raamat "Olen vabatahtlik, muudan maailma", mis koondas kokku ligi paarkümmend erinevat lugu. Ajame sel puhul juttu raamatu toimetaja Liis Kängsepaga ning vabatahtlik Agnes Nurmega.

Saade on eetris Vikerraadios 24. novembril kell 10.00-11.00.

Vaata lisaks vikerraadio.err.ee

Kui soovid saada enam kogemusi maailmahariduse vallas ning osaleda õppeprotsessides ning neid oma oskustega suunata, siis kandideeri GLEN Euroopa treeningprogrammi tuutoriks.

GLEN (Global Education Network of Young Europeans) on Euroopa võrgustik, mis koosneb kodanikuühendustest ja inimestest, kes on seotud maailmaharidusega. GLEN on mittepoliitiline võrgustik ning sinna kuuluvad kümme organisatsiooni nii vanadest kui uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest.

GLENi eesmärk on saavutada paremat  arusaamist globaalsest riikidevahelisest sõltuvusest ja jätkusuutlikest eluviisidest. Selle tarbeks on GLEN välja töötanud treeningprogrammi noortele eurooplastele, mis koosneb seminaride tsüklist, 3-kuulisest praktikast Aafrikas, Aasias või Kagu-Euroopas ja globaalprobleemidest teadlikkuse tõstmisest Euroopas. Igal aastal osaleb GLEN programmis enam kui 100 eurooplast vanuses 20-30.

GLEN tuutori roll on juhendada ja ette valmistada õppegruppe seminaride toimumise ajal Saksamaal ja Tšehhis ning olla toeks GLEN programmis osalejatele.

Vaata ingliskeelset kuulutust GLEN tuutori kohale siit. Kandideerimiseks saada oma CV ja täidetud avaldus 10. jaanuariks 2012 aadressile anne@glen-europe.org.

Lõuna-Aafrika on pingeliselt valmistumas võõrustama ÜRO kliimakonverentsi, mis toimub juba kahe nädala pärast Durbanis 28. november kuni 9. detsember.

Sellega seoses korraldab Climate Smart Cape Town kampaania Kaplinnas selle nädala lõpus (reedel ja laupäeval) suure kliimamuutuste teemalise kogunemise nimega Inspiring Change. See üritus loodab stimuleerida värsket mõtlemist, tõstadada õigeid küsimusi ja leida uudseid ja loovaid lahendusi.

Kavas on põnevad vestlusringid, märki tabavad pecha kuchad (lühikesed, ca 6minutilised ettekanded) ja palju muud huvitavat! Külas on oma ala spetsialistid ja Lõuna-Aafrika tipptegijad!

Kuigi Eesti on Lõuna-Aafrikast parajalt kaugel, on ka sinul võimalus sellest põnevast konverentsist osa saada. Nimelt kutsume üles inimesi üle maailma virtuaalselt koosviibimisega ühinema. Kogu konverentsi edastatakse reaalajas interneti vahendusel ning sinulgi on võimalus sõna sekka saada.

Virtuaalseks delegaadiks saab registreerida aadressil

www.ClimateSmartCapeTown.co.za/events/InspiringChange

Konverentsi ingliskeelse programmi leiad siit.


Märkus: Inspiring Change konverentsi üks korraldajatest on GLEN vabatahtlik Triin Sakermaa, kes viibib hetkel Kaplinnas ning toetab ÜRO kliimamuutuste konverentsi ettevalmistamist. Loe ka Triinu blogi Kaplinnast.

Ettekandeid ja muljeid on oodatud kuulama kõik endised GLEN vabatahtlikud ja arengukoostöö huvilised.

Maarit räägib, kuidas ta meedia abil Gruusia kodanikuühiskonda toetas. Minni jagab kogemusi HIV/aidsi alase ennetustöö tegemisest Keenias Shianda külas. Rille räägib elust Etioopias ja naisettevõtluse edendamisest ning Mirjam kõneleb Tai meremustlastest ja nende kogukonnakeskusest.

Kohtumine toimub MTÜ Mondo ruumides aadressil Telliskivi 60A Tallinn kell 13.00-15.00.

Peatse kohtumiseni!

Üle poole maailma elanikest on naised. Kuid pailjudes maades on naiste olukord äärmiselt raske. Ometi peaksid naiste õigused ja võimalused olema samad kui meestel. Pilt on kirju ja sellest aitavad aimu saada Eesti Naisuurimus- ja teabekeskusest Kadri Aavik ja Reet Laja.

Paar nädalata tagasi tuli Keeniast tagasi maailmaharidusprojekti GLENi vabatahtlik Minni-Triin Kasemets, saate teises räägime seal nähtust ning kogetust.

Saatejuht: Krista Taim.

Saade on Vikerraadio eetris 10. novembril 2011 kell 10.00-11.00.
 

Esitlusel ütleb tervitussõnad regionaalminister Siim Kiisler, oma loo jutustavad vabatahtlikud ise ning raamatut tutvustab toimetaja Liis Kängsepp.

„Olen vabatahtlik, muudan maailma!“ on samal ajal nii haarav lugemine kui hariv õppematerjal. 20 tublit inimest meie ümbert räägivad raamatus õhinaga oma lugu, igaüks neist omamoodi kordumatu. Nad jagavad nippe ja näpunäiteid ning vastavad küsimustele, miks tasub olla vabatahtlik ning kuidas olla hea vabatahtlik. Raamat on hea läbilõige tänastest vabatahtlikest, seal on inimesi igas vanuses ja erinevatelt tegevusaladelt.

Raamat on pühendatud 20 inimese loo kaudu kõikidele vabatahtlikele ja vabatahtlikke kaasavatele ühendustele. Raamatuga tähistame tänavuse vabatahtliku tegevuse aasta õnnestumisi ning ühtlasi jätame sellest jälje edaspidiseks.

„Olen vabatahtlik, muudan maailma“ on välja antud regionaalministri tellimusel Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 raames. Esitlusega anname oma panuse kodanikunädala sündmustesse.

Raamatu kohta saate lisaks lugeda siseministeeriumi veebilehelt www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud

Heade soovidega

Marten Lauri
Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011
projektijuht
Siseministeerium
tel 612 5191
marten.lauri@siseministeerium.ee

siseministeerium.ee/vabatahtlikud

2011. aastal keskendub maailmahariduse nädal keskkonnaõiglusele Euroopa Liidu vabatahtlikkuse ja ÜRO noorteaasta taustal. Nädala jooksul arutletakse seoste üle kohalike ja globaalsete keskkonna probleemide vahel.

Eesti MTÜ-sid, koole, ülikoole, riigiasutusi ja kohalikke ning piirkondlikke algatusi kutsutakse üles Maailmahariduse nädala jooksul üritusi korraldama ning eeskätt lapsi ning teismelisi kaasama. Selleks võib luua oma projekti või osaleda peagi selguvates Maailmahariduse nädala raames toimuvates projektides.

Lähemat informatsiooni leiab aadressil http://www.coe.int/t/dg4/nscentre/GE/GEW_en.asp

Maailmahariduse nädala raames otsib Euroopa Nõukogu Põhja-Lõuna Keskus nominente parimate maailmahariduslike projektide tunnustamiseks. Anna sõbrad ülesse enne 18. novembrit! http://www.coe.int/t/dg4/nscentre/GE%5CWAEA_en.asp

Maailmahariduse nädala peakorraldaja Euroopa tasemel on Euroopa Nõukogu Põhja-Lõuna Keskus (http://www.coe.int/t/dg4/nscentre/GE/GEW_en.asp), Eesti kontaktiks on People to People Estonia ja partneriks Arengukoostöö Ümarlaua maailmahariduse töörühm.
 

Projekti tegevused algavad detsembri lõpus/jaanuari alguses ja kestavad kokku 6 kuud. Tegemist on grupiprojektiga ning samal ajal on kohal ka noored Itaaliast, Prantsusmaalt, Austriast ja Ungarist. Projekti koordineerib Itaalia organisatsioon CE.S.I.E (Center of European Studies and Initiatives), Continuous Action on pikaajalise partnerina saatnud siinseid noori Senegali vabatahtlikuks ka varasematel aastatel.

Võimalike tegevusvaldkondade spekter on üpriski lai ja vabatahtlik saab panustada ettevõtmistesse, mis talle endale kõige enam huvi pakuvad. Täpsema kirjelduse leiate  Continuous Actioni veebilehelt http://continuousaction.ee/?module=news&id=88. Tegemist on küll eelmise vooru kutsega, kuid Senegali projekti kohta käiv informatsioon on identne. Eelmise grupi tegemistega saab tutvuda ka järgneva lingi vahendusel http://www.evs-in-senegal.com/index.html.

Projekti on oodatud kandideerima prantsuse keelt valdavad noored, kes on huvitatud vabatahtlikust tööst ning on vanuses 20-30 aastat. Kandideerimiseks saada palun oma ingliskeelne fotoga CV  ning motivatsioonikiri e-mailile vabatahtlik@continuousaction.ee nii kiirelt kui võimalik, hiljemalt 01. novembril.

Vabatahtlikule ei kaasne projektis osalemisega kulusid - koolitused, elamine ja toitlustamine on rahastatud Euroopa Noored (Youth in Action) programmist.  Trantsport projekti toimumisriiki ja tagasi kompenseeritakse projekti eelarvest 90% ulatuses. Lisaks makstakse vabatahtlikule taskuraha vastavalt programmi rahastusreeglitele.  Lisainfot EVT kohta on leitav rubriigist Euroopa Vabatahtlik Teenistus http://continuousaction.ee/?mid=9.

Head kandideerimist soovides,

Margit Koll
Projekti koordinaator
MTÜ Continuous Action
Rävala 15-17
10143 Tallinn
+372 6881 896
evs@continuousaction.ee

Toetust võivad taotleda:

1. valitsusasutused või selle hallatavad asutused;

2. kohalikud omavalitsused või selle hallatavad asutused;

3. Eesti Vabariigis registreeritud ning püsivalt tegutsev mittetulundusühing või sihtasutus, kes tegutseb avalikes huvides, sealhulgas maakondlik või üleriigiline kohaliku omavalitsuse üksuste liit;

4. Eesti Vabariigis registreeritud muu juriidiline isik.

Avatud taotlusvooru eelarvemaht on 50 000 eurot. Toetust antakse ühele projektile minimaalselt 10 000 eurot. Projekti kestus on kuni 12 kuud.

Taotluse esitamine: taotleja esitab vormikohase taotluse Välisministeeriumile paberkandjal või elektrooniliselt digitaalselt allkirjastatult. Paberkandjal esitatud taotlusele tuleb lisada ka elektrooniline koopia. Taotlused palume tuua või saata aadressil: Arengukoostöö büroo, Välismajanduse ja arengukoostöö osakond, Välisministeerium, Islandi väljak 1, 15049 Tallinn; e-post: taotlusvoor@vm.ee märgusõnaga „Arengukoostööprojektide 2011. a avatud taotlusvoor: vabatahtlike lähetamine arengumaadesse“.

Taotluste esitamise tähtaeg on 16. detsember 2011 kell 17:00.

Taotlusdokumentatsioon (taotlusvorm ja selle täitmise juhend), arengukava, rahastamise tingimused ja kord ning lisainfo on kättesaadavad välisministeeriumi kodulehelt http://www.vm.ee/arengukoostoo.

Lisateave: Reigo Ginter, e-post: reigo.ginter@mfa.ee, tel 6 377 249.

MIS VÄRK ON? Maailmaparandus peitub mõistmises, et igal inimesel on vastutus teiste inimeste ees nii peres, koolis, töökohas, riigis kui ka laias maailmas. See, kuidas me Eestis käitume, mida tarbime ja kuidas õpetame oma noori jätab esmapilgul märkamatu, kuid tegelikkuses suure jälje nii meie kui teiste riikide inimeste heaolule ja looduskeskkonnale. Tule koolitusele, kus räägime, mida noorteühendused saavad teha, et muuta kogu maailma paremaks – räägime koostöövõimalustest arengumaadega ja sellest, kuidas tõsta Eesti noorte teadlikkust.

AJAKAVA

10.00–10.30   Kogunemine, registreerimine ja virgutuskohv

10:30–11.00   Sissejuhatus ja tutvumine

11.00–12.30   Aastatuhande arengueesmärgid  – kellele ja milleks? (Arutelu lühifilmi põhjal)

12.30–13.15   Lõuna

13:15–14.30   Eesti noor maailma parandamas (Kogemusi jagab Edgar Lipping, GLEN vabatahtlik Keenias)

14.30–15.30  Maailmaharidusest – mänguliselt

15.30–16.00  Venitusharjutused, kohv ja snäkk

16.00–17.30   Praktiliselt projektidest – kuidas alustada?

17.30–18.00   Kokkuvõttev arutelu ja tagasisidering, koolituse lõpetamine


Koolitust juhib Maari Põim, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse projektijuht

Registreerimine aadressil evelin@terveilm.net kuni 3. oktoobrini.


Lisainfo: Evelin Andrespok, Arengukoostöö Ümarlaud, evelin@terveilm.net, 627 0191

 
Koolitust rahastavad Euroopa Komisjon ja Eesti Välisministeerium

Noored kodumaale naasnud rändurid tunnistavad, et ära oldud aeg õpetas neile palju uut ja arendas nende isiksust. Töö vabatahtlikuna on CV-des pärl, mida tööandjad väga armastavad. Sellise maiuspala said eelmisel aastal enda resümeesse 95 Eesti noort, mis on 22 võrra rohkem kui ülemöödunud aastal, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Euroopa Noore Eesti büroo konsultant Anna Kuzina ütles, et noori, kellel on huvi välismaale minna, on rohkem kui võimalusi toetada nende teenistust piiri taga.

Tahtjaid on rohkem just neidude hulgas.  Euroopa Noored Eesti büroo väljastas eelmisel aastal 637 550 eurot projektidele, mis saatsid eesti noori laia ilma ja tõid välismaalasi Maarjamaale. Huvi suurenemine vabatahtliku töö vastu on üle maailma leviv trend. MTÜ EstYES esindaja Kaarina Konsap arvas, et tööpuudus võib olla üks põhjustest, teisalt aga on kasvanud noorte teadlikkus.
 
Paljude jaoks on vabatahtlik töö ka viis lükata edasi kõrgkooli astumist, et saaks selgeks mõelda, mis amet on tulevikuks sobiv. Samas saavad vabatahtlikuks minna ka eakamad inimesed, sest on olemas 50+ programmid. Igaüks, kes soovib vabatahtlikuna ühiskonnale kasulik olla, saab valida meelepärase töö alates kilpkonnade aitamisest kuni noorsootööni.

Autor: Sven Randlaid
ERR Uudised, 9. juuli 2011