Pigem meeldib mulle mõelda, et kõik, mis inimene ette võtab, põhineb tema vabal tahtel. Miks sellisel juhul aga siis selline nimetus? Seletuse otsing viib mõtte sõna „vabatahtlik“ teise tähenduseni - ilma sunnita sõjaväkke astunud inimeseni. Kui vabatahtlik Marek „Vahva sõdur Švejkist“ välja arvata, on kujutlus sõjaaja-vabatahtlikust ju kui ideelisest ja ennastohverdavast kodumaakaitsjast. Kas tõesti tähendab oma vaba tahte ajel tegutsemine kohest kangelase seisundit?

Ma arvan, et selline suhtumine pole Eestis tavatu. Ka minu jaoks ümbritses veel kaks aastat tagasi vabatahtlikkust kangelaslikkuse oreool. Kes muu kui õilis maailmaparandaja loobuks pooleks aastaks mammona kogumisest ja pingutaks millegi nii kauge nimel kui (minu näite puhul) slummielanike elamistingimuste parandamine kuskil Keenias. Peale Keenia-kogemust olen vabatahtliku tegevuse üle üsna palju mõelnud ja lugenud ja oma vaateid muutnud. Panen siia mõned külge jäänud mõlgutused kirja.

Normaalne vaba tahe

Vabatahtlikud – ma mõtlen nüüd edaspidi selle all sõna kitsamat tähendust – on Eestis viimasel ajal rohkem tähelepanu püüdnud. Selle tipuks võib pidada president Ilvese patroneerimist Aasta Vabatahtliku valimisel. Ilmselt näitab selline suurenenud tunnustus Eesti jõudmist ühiskondlikus „arengus“ ajajärku, kus „arenenud“ Lääneriigid juba mõnikümmend aastat viibinud on. Ehk teisisõnu - meil jätkub tähelepanu igapäevase eluspüsimisvõitluse kõrvalt ka hoolivust vääriliselt tunnustada.

On üsna lihtsasti mõistetav, miks läänelikes ühiskondades on vabatahtlik tegevus igati tavapärane. Kui vaadata vabatahtliku töö mõttelist „asukohta“ ühiskonnas, asub see kuskil iseenda ellujäämisest (ehk majanduselust) ja otseselt riigi ametlikest ülesannetest (ehk võimuelust) väljaspool. Heaoluühiskond jätab piisavalt palju ressursse – aega ja raha – üle, et veidi oma ninaesisest kaugemale vaadata ning teiste elujärge parandada, ootamata, et riik selle meie eest ära teeks.

See aga tähendab, et tegelikult on vabatahtlik tegevus toimiva kodanikeühiskonna lahutamatu ja oluline osa. Kodanik võib mõtted viia küll kuhugi kodanluse kanti, kes vastandub aadliseisusele, kuid paljud kodanikeühiskonnast kirjutanud inimesed rõhutavad pigem, et kodanik on iseseisvalt mõtlev, majanduslikult sõltumatu ning oma huvisid selgelt välja ütelda julgev stabiilse ja eduka ühiskonna alustala. Ehk mina mõtleksin vabatahtlikust pigem kui elementaarsest küpse ühiskonna liikmest. Sedavõrd kui me eeldame inimeses kodanikku, võime normaalseks pidada ka vabatahtlikku tööd. Ükskõik kas koduses või kauges banaanivabariigis.

Volunturism ja seebimullid

Selline „tavaline“ suhtumine vabatahtlikutöösse ei tule aga ilma oma pahupooleta. Arenguriigi mittetulundustöös osalemine on Lääne-Euroopas sedavõrd loomulik, et paljude tööandjate jaoks pole noore tööotsija cv ilma selleta tõsiseltvõetav. See aga muudab vahel tähelepanu sisulisele küljele üsna teisejärguliseks. Vabatahtlikkus on pigem vormitäide, linnukese kirja saamine. Noorte rännet paariks kuuks või aastakeseks arenguriiki on mõnel pool nimetatud lausa volunturismiks. Tulevase tööandja jaoks annab see tõestust väljakujunenud isiksusest, kollektiivis töötamise oskusest ja muust säärasest, noore jaoks aga annab tegelikult võimaluse veeta veidi aega doteeritud puhkusel mõnes eksootilises riigis.

Eks vabatahtlikkusega on sarnane lugu kui iga teise prestiižeks muutunud valdkonna või nähtusega. Sisulise ja tegeliku kõrvale paisub pealtpool läikivaid ja seest õõnsaid mulle. Eriti kui prestiižiga kaasneb raha. Keenias sain sõbraks ÜROs internina töötava Kirsteniga, kes Aafrika mittetulundussektoriga koduselt tuttav. Tema rääkis sellest, kuidas osad kohalikud noored käivad ÜRO abiprogrammide koosolekutel ja omandavad kiiresti sobiliku sõnavara. Selle najal saab üsna kergesti mõne heakõlalise abiprogrammi jaoks toetust. Kui aga reaalseid tulemusi inspekteerima minnakse, leitakse kuskil äärekivil istuv räpane mees, kes abiprogrammist halligi kuulnud ei ole. Kirsteni sõnul tuleb iga nelja asjaliku programmi kohta ka üks säärane mullistus. Ilmselt on noorte kodanikealgatused selline valdkond, kus vähemalt esialgu on väikesed kaod paratamatud. Kuid mõistlik oleks vabatahtlikku mitte pimesi usaldada, vaid veidi uurida sisulisema poole pealt. Nagu inglise keeles öeldakse: You talk the talk but do you walk the walk?

Tunne ja tunneta maailma

Lõpuks on vabatahtliku töö üheks eesmärgiks range tulemuslikkuse kõrval ka maailma kogemine erineva nurga alt, mida rahas hinnata on raske. Välismaal vabatahtlikuks käimise suurimaks võluks on eneseleidmine kõige laiemas tähenduses. Kui turistina eksootikat kogedes võib kontakt jääda pealiskaudseks, siis töö kuskil globaalses lõunas annab hoopis intiimsema „käed küljes“ kogemuse. Turistide turvasaartest jõutakse soovi korral kiiresti välja „päris“ ellu. Siit läheb mõte hoopis täiskasvanuks saamise valu ja võimaluse juurde. Lääne ühiskondades on loodusrahvaste initsiatsiooniriituse asendanud suures osas ajateenimine armees, kuid vabatahtliku teenistus võib pakkuda sellele patsifistlikumat alternatiivi (mis sobib ka tüdrukutele). Mõlemad võivad noort asetada üksinda vastastikku kurdilt ja pimedalt karmi maailmaga, millest võitu saades võib noort pidada ühiskonna täiemõõduliseks osaks.

Kuid ka alalhoidlikemate noorte jaoks hõlmab vabatahtliku töö enese proovilepanekut kogedes töötamist teistsuguses kultuurikeskkonnas. See aitab mõista, kuivõrd oleme vormitud harjumuspärase inimkeskkonna poolt. Teistsuguste võimaluste nägemine ja läbiproovimine töötades – selle kohta võib öelda kultuurišokk, ehkki šokk võib olla ka väga positiivne - aitab paremini avastada enda asukohta maailmakirjususes ja näha maailma teise külje pealt kui pisikese Eesti-nimelise mätta otsast. Mul oli põhjamaise asjalikkuse ja töövaimuga harjununa Keenias kõige raskem kohaneda rahuliku elurütmiga. Mõnda töökaaslast kokkusaamisele oodates muutusin rahutuks peale viit minutit ootamist, keenialaste jaoks polnud midagi erilist aga ka viiepäevases hilinemises. Poleks osanud enne reisi arvatagi, et olen selline närviline pedant.

Ehkki see võib jätta mulje, justkui vabatahtlik töö kannaks oma tõelist vilja vaid välismaal, pole see päriselt nii. Palju enam on tervitatavad sellised vabatahtlikud, kes oma kultuurišokki Eestis läbi elavad. Sest just seda on teinekord vaja, et silmad avaneksid koduste kitsaskohtade nägemiseks. Probleemid kodututest koertest kodutute inimesteni on ju kapitalistliku ühiskonna paratamatu kaasnähe, mis seepärast tihti märkamatuks jääb. Mind Keeniasse aidanud GLEN võrgustik on ühe osana enda ülesandeks võtnud tõugata välismaal kogemuse saanud vabatahtlikke oma oskusi ja kõrgendatud tundlikkust kodus rakendama. See omab lõpeks ehk sisulisematki mõju. Nii et vahel on paslikum enne Nairobit Nuustakul ära käia. Selle rõhutamine ei tuleks kindlasti kahjuks.

Maailmaparandamise võimalikkusest

Välismaal - milleks on tavaliselt kehvemas olukorras olev riik globaalses lõunas – vabatahtlikuks käimise juures on üheks keerulisemaks küsimuseks isikliku kogemuse ja ühiskondliku panuse vahekord. Kui oma Keenia kogemusest tagasi olles raamatu kirjutasin, sai selle alapealkirjaks „10 lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas“ just sellepärast, et läbikukkununa tundsin ennast võrreldes suurte ootustega, millega teele asusin. Olin valmis Aafrika mured ühekorraga ära lahendama. Kuid minu töö tulemuseks olid kohalikule MTÜ-le toodetud videoklipid, mida nad oma koduleheküljel sponsorite informeerimiseks kasutada saavad. Sedasi olin ma lõppkokkuvõttes järjekordne tilk, mis kivile langes; isiklikuks kogemuseks oli aga hindamatu kannatlikkuse õppetund.

Mõned kaasvabatahtlikud, kes samuti Nairobisse läksid, olid minust oma töös edukamad ja suutsid süsteemsemaid lahendusi läbi viia. Mõned aga rõhusid ametlikumale osale vähem ja isiklikule-töövälisele rohkem. Mulle tundub, et tulevastele vabatahtlikele võiks küll meeles olla, et nende asemel võiks kohta täita keegi teine, kuid tööalase aktiivsuse ja maailmakogemise vahekord on lõppeks ikkagi igaühe enda teha. Kahjuks ei tule see kindlasti.

Ühiskondade muutmine on hirmus pikaajaline protsess, kus igaühe panus on asendamatu. Nendega tegelevad suured organisatsioonid, mis küll omavad ressursse ja kaalu, kuid mis kipuvad olema jäigad ja aeglased. Seepärast ei peaks vabatahtlik töö olema ilmtingimata kuiv ja rõõmutu töörabamine (seda ei peaks olema ükski ettevõtmine), vahel on ka rõõmsameelse inimese pelk olemasolu asendamatu. Kasvõi selleks, et inspireerida teisi vabatahtlikke, kellel koduigatsusest meel mõru või pesemata puuviljadest kõht korrast ära. Maailm algab ikkagi iseenesest.

Mitte ainult hipidele

Enda rõõmsana hoidmine on vabatahtliku töös ilmselt üks olulisemaid ülesandeid, arvestades seda, et tõepoolest näeb vahel maailma üsna karust pahupoolt. Erinevad lähenemised – mängud, tantsud ja teatrietendused võivad kõik selleks kasutust leida. Enne seda, kui minu vabatahtlikkust vahendav organisatsioon arvas mind valmis olevat Aafrikasse saatma, kogunes kogu programmi poolt vahendatav seltskond – üle 40 noore erinevatest Euroopa riikidest – kahel korral ettevalmistavateks seminarideks. See, mis mind aga nendel kogunemistel üsna kiiresti häirima hakkas, oli rõhu ühekülgne kaldumine info jagamiselt ja aruteludelt pelgalt käteplaksutamise ja muude energiseerivate ja meeskonda loovate mängude peale. Esialgu plaksutasin vaikides, kuid mõne aja pärast muutusin kannatamatuks. Viimaseks piisaks karikasse oli eriti aktiivse grupijuhi püüdlus osasid inimesi Tansaania loomi mängima panna, samas kui Tansaania ühiskonnast või kultuurist polnud jõutud sõnagi mainida. Eks siis kippusin ma ka korraldajatega konflikti sattuma. Mulle tundus, et olulisemaks rääkimisest, mida vabatahtlikuna teha, sai nendel kokkusaamistel juhised sellest, kuidas seda teha.

Tahaksingi lõpetuseks rõhutada, et vaatamata võimalikule kogemuste vähesusele ei tasu (tulevasi) vabatahtlikke kindlasti alahinnata. Millegipärast on aga mõningal juhul vabatahtliku tööl küljes kerge infantiilsuse maik. Ütled „vabatahtlik“, mõtled kitarrimängu kuskil lõkke ääres ja laulmist: „We are the world, we are the children…“  Vabatahtliku töö on nagu iga teinegi, kus isiklikud oskused ja kogemused kogu täiega kasutust leiavad. Hea, kui noore inimese nii vasak kui parem ajupoolkera, nii intellekt kui emotsionaalsus kasutust leiavad. Aga vabatahtliku töö ei ole kindlasti ainult „teistmoodi“ mõtlevate hipide pärusmaa. Ainult emotsiooniga maailma ei muuda. Tulles artikli alguse juurde tagasi – vabatahtliku töö on iga endast lugupidava kodaniku elementaarne elu osa. Kui vaadata, kes said presidendilt Aasta Vabatahtliku aukirja, siis nende hulgas oli nii noori pikajuukselisi poisse kui soliidseid keskealisi ärimehi. Mulle tundub, et on väga oluline lubada ka vabatahtlikul oma vaba tahte kohaselt toimida. Maailm saab sellest ainult võita.


Allikas: Mihus, number 4

Autor Peeter Vihma on hariduselt sotsioloog, Uue Maailma Seltsi ja Pärandkoosluste Kaitse Ühingu liige. Töötanud 2009. aastal vabatahtlikuna Keenias slummidega tegelevas MTÜs Pamoja Trust, millest räägib raamat "Kättpidi Keenias“.

^{Artikli allikas on noorsootöö ajakiri MIHUS, mida annab välja Sihtasutus Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo. Ajakirja MIHUS väljaandmist toetatakse Euroopa Sotsiaalfondi ja Eesti Vabariigi kaasrahastamisel elluviidavast programmist "Noorsootöö kvaliteedi arendamine".}

Eetiliste kingituste programm sai alguse 2009. aasta sügisel ja on lühikese ajaga saavutanud suure populaarsuse. Saadud kogemus osutab, et näiteks kits on sobiv kingitus nii sünnipäevaks, jõuludeks kui ka kallimale armastuse avaldamiseks. Populaarseimateks kingitusteks on seni osutunud kanad, kitsed, tööriistad ja seemned. Samuti on Kongo lesknaiste grupile üle antud eesel koos käruga - privileeg, mis on senini kuulunud vaid meestele.

Projekti teine pool on suunatud  Eesti inimestele, kes on avaldanud valmisolekut asuda pikaajaliselt toetama Ghana põhja-piirkonnas asuva Kongo küla orbude haridust. Tänaseks on 122 last leidnud endale Eestist sponsori, kellega mitu korda aastas kirju ja joonistusi vahetatakse. Iga-aastase 600-kroonise toetussumma eest saavad lapsed endale kaks koolivormi, sandaalid, koolitarbeid ning raha koolimaksu ja semestri lõpus toimuvate eksamite tasu jaoks.

Märtsis ja aprillis viibis MTÜ Mondo liige Taavi Raidma Ghanas, et üle anda esimene kingitud loomade ja koolitarvete saadetis ning kinnitada annetatud koolituste plaan. Projekti iseloomustab ta järgmiselt: "Igaühes meist peitub pisike maailmaparandaja, kes vajab vaid õiget võimalust panustada. Läbi antud projekti anname inimestele võimaluse teha midagi, mis reaalselt vaesuselõksu jäänud inimestele abi pakub ja nende olukorda leevendab. Vaesus hammustab, valusalt."

Koostöös GLEN projektiga läheb sel sügisel kolmeks kuuks Kongo külla appi vabatahtlik Irita Raismaa. Seal õpetab ta külainimestele arvutit, aitab läbi viia käsitöökursuseid ning panustab teistesse kogukonna arendamisega seotud initsiatiividesse.

MTÜ Mondo partner Ghanas on Kongo küla kogukonna arengukomitee (Kongo Community Development Association), kellega on sõlmitud pikaajaline koostöökokkulepe laste hariduse ja küla lesknaiste toetamiseks.

Programmi "Kingitus lähedasele - abi kaugele" algatust toetas Kodaniku-ühiskonna Sihtkapital (KÜSK) ning kohalike partnerlussuhete arendamist toetab Vabaühenduste Fond, mis on rahastatud Islandi, Liechtensteini ja Norra poolt EMP finantsmehhanismi ning Norra finantsmehhanismi vahendusel. Toetust koordineerib Avatud Eesti Fond. GLEN (Global Network of  Young Europeans) - Euroopa noortele suunatud maailmahariduslik koolitus- ja praktikaprogramm, mille raames lähetatakse vabatahtlikud lühiajaliseks tööks (3 kuud) Aafrika ja Aasia riikidesse -  Eesti programmi rahastaja on EV välisministeerium.


Vaata lisaks:
Pildid
Videod
Kodulehekülg


Lisainfo:
Taavi Raidma, taavi@mondo.org.ee, mob 58 010 438
Riina Kuusik-Rajasaar, riina.kuusik@mondo.org.ee, mob 56 983 050

Käsiraamat on esimene omataoline väljaanne Eestis, mis annab taustateadmisi arengukoostööst ja globaalsest vaesusest ning tutvustab võimalusi, kuidas igaüks saab anda oma panuse maailma paremaks muutmisse. Hoolitama sellest, et paljude arengumaade elanike olukord on paremaks muutunud, seisavad miljonid maailma elanikud endiselt silmitsi vaesuse ja sellega kaasnevate väljakutsetega ja Eesti elanikel on oluline roll nende lahendamisel.

Raamatu esimene osa räägib laiemalt rahvusvahelisest arengust ja Eesti riigi senisest panusest maailma arengus. Teises osas pööratakse muuhulgas tähelepanu vastutustundlikule puhkusereisile, vabatahtlike tegevusele ja heategevusele.

Teatmik põhineb Inglismaa lugejatele suunatud kogumikul „The Rough Guide to a Better World“, kuid sisu poolest on see raamat uus ja selle tekst on Eesti kontekstile kohandatud. Raamat on illustreeritud Eesti GLEN vabatahtlike fotodega.

Raamatu koostas Arengukoostöö Ümarlaua tellimusel Annika Kool ning selle väljaandmist rahastas välisministeerium. Raamat ilmub eesti ja vene keeles ning on mõeldud tausta levitamiseks nii Eesti kui vene keelse õppega koolidele, noortekeskustele ja teistele huvilistele.


Raamatu elektroonilise versiooniga saab tutvuda SIIN. Paberkandjal käsiraamatut on võimalik endale tasuta tellida AKÜ-st kirjutades aadressil info@terveilm.net.

Kullar Viimne ja saksa ajakirjanik Sofie Haarhaus veetsid GLEN projekti raames kolm kuud Põhja-Uganda põgenikelaagris, uurimaks endiste lapssõduritetaasintegreerimist tavapärasesse igapäevaellu. Filmis „Süütu“ kohtame nelja tagasipöördunud lapssõdurit, kes parema tuleviku lootuses püüavad hakkama saada oma mineviku mälestuste ja hirmudega. Lisaks esilinastusele saab filmi 12.-18. märtsini iga päev kell 16.00 näha ka Artise kinoekraanil ning vaadata filmiga seotud fotonäitust „Maapähklitaevas“.


„Süütu“ (53 min, 2009)
Režissöör: Kullar Viimne, Sophie Haarhaus
Produtsent: Jörg Altekruse
Tootja: Zeitfilm Media & Solarfilm

Dokumentaalfilm lapssõduritest ja armastusest elu vastu.

Nad rööviti oma küladest ja sunniti saama sõduriteks: viimase 20 aasta jooksul on mässuliste poolt Põhja-Ugandas röövitud 30 000 last, kellest on saanud sõdurid. Nad on olnud võitlejad ja orjad sõjas, millest nad kunagi aru pole saanud. Nende soov jõuda tagasi koju on olnud tugevam kui nende hirm põgenemise ees. Nad unistavad rahust, kuid näevad unes endiselt sõda.

Kullar Viimne (s. 1980) on õppinud sotsiaaltööd ning Balti Filmi- ja Meediakoolis filmirežiid. 2006. ja 2007. aastal täiendas ta end Tšehhi Rahvuslikus filmikoolis FAMU. Kullari esimene dokumentaalfilm „Quo vadis?” valmis 2003. aastal. Sellele järgnesid „Jumalaga“ (2004), „Reis kerge pagasiga“ (2006), „Viimnepäev“ (2006) ja „Ultra Vennikased“ (2009).

Irita Raismaa - Ghana, kogukonna arendamine ja arvuti õpetamine

Irita kogemused kogukonna arendamises avaldavad muljet, tema mahe isiksus, võime teha kõike südamega ja koostööaldis olek tekitasid ruumisolijatele koheselt meeldiva kananaha.  

Priit Tinits - Etioopia, naisettevõtluse toetamine

Priidu hariduslik taust hõlmab nii majanduskraadi kui pooleliolevaid psühholoogiaõpinguid. Kui Priit kõik oma head ideed ja pakatava energia sellesse projekti panustab, jääb vaid oodata, millal meiegi saame õiglase hinna eest osta imekaunist Etioopia siidi!

Kõigile kandidaatidele, kes sel korral valituks ei osutunud, soovitame end GLEN programmiga endiselt kursis hoida ja uuel aastal jälle tähelepanelikult uusi projekte uurida - ehk on just järgmisel aastal teie kord.

Komisjoniliikmeteks, kes aitasid avaldusi lugeda, intervjuudeks parimatest parimaid välja sõeluda ja intervjuusid läbi viia, olid:

Tänud veelkord kõigile kandidaatidele ja komisjoniliikmetele!

Aitäh veelkord kõigile kandideerijatele ja pöidlad pihku!

Peeter Vihma esitleb oma vabatahtlikutööst ja värvilistest Aafrika inimestest rääkivat raamatut “Kättpidi Keenias” Eesti Ekspressi kirjastuselt.

Räägime lähemalt kuidas GLEN projektiga 2010. aasta suvel-sügisel Aafrika eri riikidesse vabatahtlikuna tööle saab minna.

Atmosfääri loob plaadimängijal DJ. Rõsket sügist soojendab kuum chai masala otse Keeniast, joogid ja suupisted.

 

Tööle arenguriigis eelneb kaks ettevalmistuseminari erinevates Euroopa riikides, kus arutatakse teiste Euroopa GLEN vabatahtlikega oma projekti eesmärki ja plaanitakse reisi varakult ette.

Mida kujutab endast Aafrikas asuv Uganda riik? Mida sellel lopsaka loodusega ja konfliktidest räsitud maal vaadata? Oma kogemusest vabatahtlikuna Ugandas räägib filmitegija Kullar Viimne. Kuula saadet ERR arhiivist.

GLEN vabatahtlik Kullar viibis 2007. aastal Ugandas, kus ta salvestas materjali dokumentaalfilmi jaoks, mis käsitleb endiste lapssõdurite taasintegreerimist tavapärasesse igapäevaellu. Projekti raames valmis vastuvõtva organisatsiooni Jamii Ya Kupatanisha (JYAK) tegevust tutvustav lühivideo. Kullari tegemiste kohta Ugandas saab põhjalikumalt lugeda SIIT!

Õppida ja maailma avastada võib nii raamatuvirnade taga, loengusaalis kui ka kohtudes erinevate inimestega. Näiteks tehes vabatahtliku tööd mõnes kauges ja võõras riigis. Seekordses Suvitajas räägib oma kogemustest Kersti Puhm, kes oli vabatahtlikuna Kambodžas. Saame teada, mis maa see on ja kuidas seal elatakse ning mida see kogemus eestlannale andis.  Lisaks uurime, kui palju on praegu eestlasi erinevates maailma paikades vabatahtlikena ja kuidas sinna saab minna. Kuula saadet ERR arhiivist.

GLEN vabatahtlik Kersti viibis 2008. aastal Kambodžas, kus tema ülesandeks oli infotehnoloogia koolituskursuse läbiviimine puudustkannatevate noorte seas. Kersti tegemiste kohta Kambodžas saab põhjalikumalt lugeda SIIT!